Mõni aeg tagasi tegin ühel konverentsil ettekande teemal “Tagasilöögid ja nendega toime tulek”. Palusin alustuseks inimestel teha valik, kas tagasilöök on nende jaoks pigem: elu paratamatu osa, tüütu ebameeldivus, mis tuleb ära kannatada või õppimise koht ehk iga tagasilöök on õppetund.
Tublisti üle poole saalis olnud inimestest vastas nii, nagu eneseabi raamatud on õpetanud – iga tagasilöök on väärtuslik õppetund. Tjah, mõtlesin ja tegelikult ka ütlesin: vabandust, ma ei usu. Kaugeltki iga tagasilöök pole õppetund. Järgnevas kirjutan sellest, et:
Mis asi on tagasilöök?
Kuidas ja kus tagasilöök tekib?
Ja kuidas ikkagi temaga hakkama saada?
NB! Kõik, mida järgnevas loed tagasilöökide teemal, on mõeldud pigem n.ö igapäevaste tegemiste kontekstis. Ma ei räägi siin surma, sõja või teiste sarnaste erakordsete olukordadega kaasnevatest tagasilöökidest.
Kergus või pinge?
Hea koht alustamiseks on ehk mõtteviis. Kui tagasilöökide rohke meie elu on, sõltub kummalisel kombel üsna palju sellest, kuidas me elu näeme ja mida me elult ootame. Ma saan aru – abstraktne ja ümmargune jutt, aga pea vastu – kohe jõuan ivani.
Laias laastus võib ehk jagada inimesi kahte gruppi, vastavalt sellele, millised on ootused elule.
Ühel pool on inimesed, kelle ootus on, et elu oleks kerge, pingevaba, külluslik – et elus poleks tagasilööke ja et läheksime elust läbi nagu nuga läbi sulavõi. Mõnuga ja nautides. Sõnad nagu küllus, kergus, pingevaba, stressivaba, murevaba on need, mis kõnetavad.
Ja teisel pool on inimesed, kes pigem “realistidena” aduvad, et tagasilöögid on elu paratamatu osa. Kui me tahame midagi saavutada, kuhugi jõuda, midagi ära teha, siis enamasti sellega kaasneb pinge ja kaasnevad ka tagasilöögid, emotsionaalne, mõnikord ka füüsiline valu või ebameeldivus.
Tagasilöökide kontekstis on kahtlemata keerulisem elu n.ö esimesse gruppi kuuluvatel inimestel – vahe ootuse ja tegelikkuse vahel kipub olema erakordselt suur ning iga väiksemgi kõrvalekalle ootustest tekitab tugeva tagasilöögi tunde. Muidugi, päriselus pole olemas puhast ühte ja puhast teist tüüpi inimesi. Kui ikka pikka aega jätkunud pinge ja stress hakkab üle minema distressiks – mis on juba meditsiiniline probleem – siis tahaks, et see jama lõppeks ja saabuks tõesti rahu ja küllus ja kergus. Ent selline kestev hoiak pole ehk kuigivõrd mõistlik ootus, vähemasti enamikele meist.
Elu kvaliteedi määrab see, kuidas tagasilöökidest püsti tõuseme.
Muuseas, veel samm edasi minnes – Ray Dalio, üks maailma edukamaid invetseerimispankureid, on sedastanud oma elufilosoofia, et elu käibki tagasilöögist tagasilöögini ning elu kvaliteedi määrab ära see, kuidas me pärast iga tagasilööki uuesti püsti ja justkui kõrgemale tasemele tõuseme. Huvitav mõte.
Miks tagasilöögid tekivad?
Kuid miks üldse tagasilöögid tekivad? Ja kuidas nad tekivad? Selle kohta pakun kahte seletust.
Albert Ellis oli USA psühholoog, kelle mõju psühholoogiale hinnatakse isegi suuremaks kui Sigmund Freudi mõju. Ta oli üks esimesi kognitiiv-käitumuslike teraapiate arendajaid, kirjutanud hulga häid raamatuid jne.
Ellise sõnul saab suuremat osa inimese negatiivsetest emotsioonidest seletada 4 enamlevinud irratsionaalse uskumusega. Ehk uskumusega, millel puudub faktiline põhi, ent mis on sellegipoolest meisse kõigisse istutatud. Kellele sügavamalt, kellele kergemalt. Ja mida me siis elu jooksul kas võimendame või mille mõju kahandame.
Maailm peab pöörlema nii nagu mina seda ootan ja tahan.
Esimene ja kõige suurem uskumus – ja see puudutab otseselt tagasilööke – on “Seda ei tohi juhtuda!”. Ehk: maailm peab pöörlema nii nagu mina seda ootan ja tahan. Inimesed peavad käituma nii, nagu ma neilt ootan, sündmused peavad juhtuma nii, nagu see mulle sobib. Ja nii edasi. Pole vast vaja hakata pikalt rääkima, kui ebamõistlik ja sõna otseses mõttes irratsionaalne see uskumus on. Ent ta on meis sellegipoolest olemas. Ja kui inimesed, maailm ei käitu vastavalt uskumusele, siis ongi tagasilöök ehk negatiivne emotsioon käes, ütleb Ellis.
Aju töö on ennustada
Teine seletus tagasilöökide olemusele tuleneb neuroteadusest ja sellest, kuidas töötab meie keha. Liza Feldman Barrett on üks maailma tunnustatumaid eksperte emotsioonide teemal ehk selles, kuidas emotsioonid tekivad. Ja tema väide on: sinu aju peamine funktsioon ei ole mõtlemine. Aju on ennustamiseks ehk tema peamine funktsioon on igal ajahetkel proovida prognoosida, mis sind ees ootab ja kuidas see sobitub sinu keha energeetilise tasakaaluga. Kui aju prognoosib “valesti” ja juhtub midagi, mis pole oodatud ja tore, siis on sõnum kehale, et “läheb raskeks”, kehakeemia reageerib ja tagajärjeks on negatiivne emotsioon. Ehk tagasilöök on keha reageerimine prognoosi ja tegelikkuse vahele. Emotsioon on kehakeemia tulemus.
Tagasilöögid elavad meie peades
Nagu mõlemad seletused viitavad, elavad tagasilöögid ainult meie peades. Pole olemas universaalset, kõikide inimeste jaoks kehtivat tagasilöökide kvalifikatsiooni. Sündmus on sama, mõne jaoks on see tagasilöök, mõne jaoks aga hoopis edasilöök. Tähenduse sündmusele anname me aga ise. See teadmine võib ehk pakkuda veidi lootust – me ei pea tingimata tundma seda, mida tunneme ehk seda on võimalik muuta. Või vähemasti sellega paremini toime tulla. Kuidas siis?
Näiteks andes tagasilöökidele tähenduse. Ehk kõik tagasilöögid pole sarnased ja samasugused. Ma olen väga kaugel sellest, et öelda, et “mul pole tagasilööke, on ainult õppetunnid”. Jutuna ja paberil – tore! – päriselus… Ma usun, et kui jama on piisavalt suur, siis igaühel meist lööb põlvist nõrgaks. Ja me tegeleme siis suuresti oma ellujäämise instinktiga, mitte õppimisega. Ja siiski, kuidas tagasilööke – kasvõi tagantjärele jagada (autoriks Stanfordi ülikoolis elu disanimise kursust läbi viivad Bill Burnett ja Dave Evans):
Äpardused
Need on juhtumid, sündmused, nähtused, millega sa tavaliselt pole eksinud, mööda pannud, ent mis mingil seletamatul põhjusel seekord ebaõnnestusid. Äpardused, mis lihtsalt aeg-ajalt juhtuvad. Jama juhtub. Meil kõigil. Siit pole enamasti midagi õppida, vaja on püsti tõusta ja edasi minna. PS Siia gruppi kuulub üllatavalt palju tagasilööke…
Nõrkused
Need on juhtumid, sündmused, nähtused, mille loomisel, läbi viimisel, organiseerimisel sa tõenäoliselt oledki kehva. Kuid milles paremaks saamine ei oma sinu jaoks kuigivõrd tähtsust. Noh, kui mul see Exceli tabel ei tulnud välja nii kena kui oleks võinud – aga ega ma mingiks Exceli kunniks ei tahagi saada – noh, las ta olla. PS Ka siia gruppi kuulub üllatavalt palju tagasilööke, me ei jõua ega peagi ennast igas asjas perfektseks timmima
Arengu võimalused
Need on juhtumid, sündmused, nähtused, mis lähevad sulle korda ja mis on tähtsad ning mille puhul on oluline, et nad õnnestuksid. Ning mille puhul sa saad ka midagi konkreetset ette võtta, et nad paremini õnnestuksid. Need on tagasilöögid, millest õppida, mille parandamisele tasub aega ja energiat panustada. PS Siia kuulub ehk kõige vähem asju, neid on ehk mõistlik valida hoolikalt
Optimistid ja pessimistid
Lisaks tähenduse andmisele aitavad tagasilöökidele reageerida ka teatud hoiakud, mõtteviisid. Martin Seligman on kaasaegse positiivse psühholoogia (uurib seda, miks inimesed on õnnelikud, mitte seda, mis neil viga on) isa. Oma karjääri algusaegadel uuris ta aga seda, kuidas ja miks inimesed reageerivad tagasilöökidele.
Seligman avastas kaks olulist mõtteviisi, mis eristas neid, kes tagasilöökidest kiiremini välja tulid ja edasi läksid (nn optimistid), nendest, kes jäid piltlikult öeldes tagasilöögi emotsioonimulli “mäletsema” (nn pessimistid).
Tagasilöök on ajutine või kestev
Pessimisti jaoks on tagasilöök reeglina pikk, ränk ja kestev protsess, mille lõppu ei paista. Kui midagi läks untsu, siis on see tõenäoliselt igavesti untsus ja paremaks muutumise lootust ei ole. Optimisti jaoks on aga tagasilöögi puhul pigem tegu ajutise nähtusega. “Jah, seekord ebaõnnestus… Ent see pole veel maailma lõpp, järgmisel korral kindlasti õnnestub!”
Tagsilöök on konkreetne või kõikehõlmav
Tagasilöök on pessimisti jaoks ka üleüldine, kõikehõlmav nähtus. See haarab endasse nii inimese enda kui sageli ka kõik muu tema ümber. Kui midagi läheb viltu, ütleb pessimist endale: Ma olen luuser, läbikukkuja! Ma ei saa kunagi millegagi hakkama… Ja siis lisaks on veel see asi ka halvasti… Ja see… Ja see…” Optimist aga ehk suudab eristada ennast ja tegu – ebaõnnestumine ei tähenda, et ta inimesena on läbikukkunud. “Ebaõnnestusin. Jama lugu. Aga… kõik ebaõnnestuvad mõnikord.”.
Mida teha, palun konkreetselt
Mõtteviisist ja tähenduse andmisest on ehk veel tõhusamad konkreetsed käitumised – mille tagajärjel ka mõtteviis ja tähendus muutub. Siin annan ehk mõned mõtted, mida võiks teha. Lühiajalise mõjuga ja pikaajalise mõjuga.
Lühiajaline ehk kuidas saada tagasilöögi esimesest emotsioonist “üle”:
Liigu ja liiguta
Eespool viidatud Liza Feldman Barrettile tuginedes: emotsioonid algavad kehast ja misiganes jama sind tabab, esimene asi, mida teha, on “tossud jalga ja jooksma”. Teisisõnu, füüsiline mõõdukas liikumine ja keskkonnavahetus. NB! Kindlasti ei ole mõistlik hakata vahetult pärast tagasilööki tegema analüüsi, miks ja kuidas kõik juhtus
Kirjuta endale kiri
Kui oled jamas, siis kirjuta endale kiri. Ent tee seda nii nagu seda kirjutaks sinu parim sõber. “Hea Raimo, kirjutan sulle esimest korda ja see on veidi veider, ent sellegipoolest…” Hea sõber ei kirjuta, et sa oled läbikukkuja. Hea sõber kirjutab, mis on sul olemas ja head. Olen seda endale kirja kirjutamise asja ise teinud ja kinnitan, see on tõhus ja viib tõenäoliselt lahenduste leidmiseni.
Kirjuta ja “pane ära”
Järgnev pärineb ühelt Kanada spordipsühholoogilt.
- Pane paberile kirja, mis juhtus – kuni 15 minutit
- Loe läbi, mida kirjutasid
- Voldi paber kokku 4 korda
- Pane see kuhugi, kuhu sa paned asjad, mida sa ei taha, et keegi kunagi peale sinu näeks
- Pühi käed puhtaks ja naerata 5 sekundit
- Mine järgmise tegevuse juurde
Distantseeru
Proovi tagasilöögist distantseeruda: nt räägi endaga kolmandas isikus, kuidas sul, Raimo, täna läheb (NB! just “täna”, mitte üleüldse) :)? Vaheta keskkonda. Vii oma tähelepanu ja keha mingi muu tegevuse juurde. Misiganes aitab eemalduda ja seeläbi emotsioone veidi lahjendada. Analüüsi jõuab hiljem teha.
Pikaajaline ehk kuidas edasi minna:
Tagasilöökidest tagasitulekutel ja edasiminekutel on oma üsna selge ülesehitus. Seega, kui pea on juba selge(m), siis…
Aktsepteeri olukorda
Kui asjad lähevad jamaks, kui midagi ebameeldivat viskab ventikasse, siis on inimesel võimalus teha ühte kahest: kas aktsepteerida olukorda nii nagu ta päriselt on. Või siis mitte aktsepteerida. Aktsepteerimine on aga vältimatult vajalik, kui on soov olukorrast paremana välja tulla. Miks? Sest ainult aktsepteerides asjaolusid ja olukordi nii nagu nad on suudame me ka tajuda oma reserve, oma võimalusi, kuidas olukorrast välja tulla.
Muidugi ei ole aktsepteerimine kerge, oluliselt kergem on seda mitte teha. Ehk lihtsam on teha ühte kahest: kas eitada, et üldse mingi jama on toimunud või on toimumas või siis hakata paanitsema ja katastroofi manama. Tagajärg on mõlemal puhul sama – me enam ei kontrolli olukorda, vaid see kontrollib meid ja me oleme vaid laevukesed tormisel elumerel – kui nüüd lüüriliselt öelda.
Võta olukord omaks
Ehk võta see reaalsus, õigemini see taju reaalsusest päriselt omaks. Ja kohane sellega. Kui jama on ikka piisavalt suur ja seda ka reaalselt nii tajuda, siis on kiusatus mõelda, vahest ka öelda: pingutusel pole mõtet, jama on liiga suur, niikuinii enam ei jõua sellest välja. Ja me anname mõttes ja seejärel ka tegudes alla.
Omaks võtmine tähendab eelkõige just hoiakut põhimõttel: olukord on selline nagu on, ma pean tegutsema, ma pean otsuse tegema, edasi minema. See on ka ehk see mõte, mis sunnib uuesti püsti tõusma, edasi minema. Kui reaalsust omaks pole võetud, siis kipume tegema ühte kahest: kas hakkame kurtma, halama või siis muutume apaatseks, ükskõikseks.
Tegutse
Mõtlemine on tore, ent tulemusteni viib ikka ainult tegevus. Seega, pärast tagasilöögist tingitud olukorra aktsepteerimist ja omaks võtmist peab järgnema otsus ning tegevus. Ja tegevus arvestades just seda konkreetset olukorda, meie endi vahendeid ja võimalusi. Ehk võtta olukorrast välja parim, mida sel hetkel võtta annab. See pole sageli ideaalne, noh, tegelikult pole tulemus ideaalne praktiliselt mitte kunagi. Ent see on just see, mis ta on: selle hetke parim.
Ära tee endale tagasilööke juurde
Ja viimaks. Mõistlik oleks ehk endale mitte tagasilööke juurde genereerida, elul on niigi meie kõigi jaoks varuks piisavalt “üllatusi”, mille pärisnimi on probleem. Ometi me sageli just ise anname endale veel malakaga mitu matsu üle turja. Ja teeme seda fikseerides ja sidudes ennast mentaalselt tulemuse külge – see peab nii lõppema, see peab oleme perfektne ja täpselt selline, nagu ma ette kujutasin. Kui tulemus pole selline, nagu on ootus, ongi tagasilöök platsis. Ent paradoks on selles, et ootus on pea alati kõrgemal tegelikust tulemusest. Ennast tulemuse külge aheldades on praktiliselt iga tulemus pettumus ja tagasilöök. Seega, kirglik tasub olla tegevuste ja vähem tulemuste suhtes. Nii on ka tagasilöögid leebemad ja kergemini ületatavad. Kehtib nii tööl, kodus, spordis, eraelus.
Aitäh, et lugesid!
Kui tahad teada tagasilöökidest ja pinge olukordades tõhusamalt tegutsemisest rohkem teada, siis 17.05 teen Äripäevaga koostöös koolituse “Pinge ja tagasilöökidega toimetulek tööolukorras“. Näeme seal!
Pilt: Unsplash.com
