Olen taas hakanud saama kutseid teha juhtidele veebikoolitusi teemal kuidas oma inimeste motivatsiooni ja pühendumust hoida. Kui meeskond on virtuaalne ja kõik töötavad kodus.
Päringute eeldus on justkui, et peaks veebikoolitusel peamiselt rääkima hoolimisest, inimestele tähelepanu pööramisest, motiveerimisest, psühholoogilisest abist. Ja õige ka, need on olulised asjad. Ainult et see on ainult pool võrrandist.
Vastutus peab kasvama
Vähem tahetakse ehk rääkida sellest, et selleks, et kodus tulemuslikult töötada, on vajalik ja ka paratamatu, et inimese enda vastutus peab kasvama. Et juht ei saa ega tohigi nahast välja pugeda, et oma inimesi pidevalt motiveerida, aidata, toetada, hoolitseda, tema elu korraldada ja kõiki tagasilööke pehmendada. Juht peab looma võimaluse, et inimene saaks oma asjadega ise hakkama, et inimene vastutaks ise oma elu ja töö eest. Ning see võib tähendada seda, et juht igakülgse töötaja elu polsterdamise asemel annab inimesele võimaluse ja vahendid ise oma töö ja ka kodukontori elu korraldamiseks.
Kaks vaadet kodutööle
Kodus töötamisse saab inimeste juhi vaates laias laastus ehk suhtuda kahel moel. Esiteks, kuidas ma saan aidata inimestel rasked ajad üle elada. Et siis millalgi loodetavalt jälle tavapärase töörütmi ja tööülesannete juurde naasta. Ja teine vaade on, et kodus töötamine on võimalus aidata inimestel võtta suuremat vastutust oma töö eest. Ehk lihtsamalt öeldes, kuidas teha nii, et inimene mitte lihtsalt ei elaks üle, vaid ka kasvaks, areneks, õpiks.
Paneme need kaks vaadet konteksti. Distantsilt töötamine on tulnud selleks, et jääda. Tõenäoliselt mitte praeguses pealesunnitud mahus, ent siiski. Koroonakriisile eelnenud tasemele ei lähe me enam kunagi tagasi. Erinevatel põhjustel, alates sellest, et päris mitmeid teemasid ja asju ongi distantstöö vormis lihtsam ja kiirem tulemuseni viia kuni selleni, et inimesed ei taha minna tagasi 100% kontori tööle. Oma aja peremehe tunne on omaette väärtus.
Ülehoolitsemine tekitab õpitud abitust
Paneme siia juurde ka ühe fakti psühholoogiast. Kui me hoiame inimest raskustest, stressist, tagasilöökidest, ebamugavustest 100% eemal (ma ei tea, kuidas see isegi võimalik oleks), siis seda tundlikumaks ta kõigi nende asjade suhtes muutub. Muidugi ei pea ma silmas hoiakut, et juht peaks käituma vaid põhimõttel – “saa hakkama, mind ei huvita”. Ent ülemäärane polsterdamine tekitab olukorra, kus ainus, mida inimene õpib, on abitus.
Kuidas luua keskkond, et inimene saaks kasvada
Niisiis on ehk juhtide puhul mitte peamine küsimus, kuidas pidevalt hoolitseda, muretseda, motiveerida, toetada jne. Need on vaid üks osa paketist. Peamine küsimus on: kuidas luua võimalus ja keskkond, et inimene saaks kasvada, et ta saaks võtta suuremat vastutust, et ta saaks tunda, et tal on üha enam valikuid oma kontrolli all.
Jah, võimaluse loomine tähendab vahendeid – arvutit, võib-olla töölauda, ka võimalust psühholoogilist toetust saada (näiteks sobib minu e-kursus: Psühholoogiliselt tugev ja enesekindel Sina), juhi regulaarset tähelepanu ehk kohtumisi, meeskondlikke virtuaalseid koostegemisi jne. Ent see tähendab ka heas mõttes vajadusel inimese nügimist vastutuse võtmise suunas, läbi valikute pakkumise. Kasvamise ja vastutuse võtmise töö peab ära tegema ikka inimene ise.
