Igal tegevusel ja tegevusetusel on eesmärk. See väide seletab ära nii mõnegi “ma ei taha”. Ja asetab mõistlikumasse kohta ka mõtteviisi, et me peame teisi inimesi “motiveerima”.
Väide ise pärineb psühholoog Alfred Adlerilt (pildil) ja selle konteks ning sisu on lühidalt järgmine. Me teeme elus, nädalas, päevas igasuguseid asju. Sõidame tööle, kutsume kokku koosoleku, hüppame langevarjuga, läheme trenni või osaleme konverentsil. Igasuguseid asju. Ja igal sellel tegevusel on meie jaoks oma siht, oma eesmärk. Mõnikord me teadvustame seda, mõnikord mitte. Ehk vastused küsimustele nagu miks ma just seda tööd teen, miks ma trennis käin, miks ma just need inimesed kokku kutsusin jne on need põhjused, miks me midagi teeme.
Ka tegevusetusel on eesmärk
Ent huvitavam ja rohkem kasu on sellest väitest, kui teadvustada, et see kohandub ka tegevusetusele. Ehk lihtsamalt: ka sellel on alati olemas oma kindel eesmärk, miks me mingit konkreetset asja EI TEE. Me ei tee ju päris paljusid asju – mitmed meist ei hüppa langevarjuga, ei käi trennis, ei kavatsegi uut müügiharjumust tegema hakata või ei suuda, hoolimata korduvatest katsetest, ennast lõdvestunult ja kindlalt tunda, et teha ära oma parim sooritus. Erinevad asjad igaühel, ent neid seob asjaolu, et meil kõigil on neid “ei taha” või “ei tee” asju. Ning igaühel neist on oma eesmärk.
Kuidas see teadmine on seotud praktilise eluga? Või inimeste motiveerimisega? Oletame, et tahame ennast või teisi motiveerida tegema midagi, mille kohta me ise või teine inimene ütleb: ei taha. Muuseas, enamasti öeldakse seda vaikides ja omaette, avalikult ei taha keegi pidur olla. Ent see “ei taha” paistab tegudes, õigemini tegevusetuses välja.
Hakkame motiveerima
Tavapärane küsimus, millega me siis hakkame tegelema, on: kuidas ennast/teda motiveerida, kuidas kasvatada julgust, kuidas panna aru saama, kui kasulik ja mõistlik ja hea oleks ikka asjaga pihta hakata. Või et kuidas panna inimest üldse kuulama, kui ta ei taha kuulda. Ja nii mõeldes ja tegutsedes jõuame kiiresti arusaamiseni, et … me ei jõua kuhugi. Miks? Sest pole vahet, kui suure motivatsioonipuhangu me suudame üles kloppida, see ei kaota ära tegevusetuse eesmärki ehk seda, miks ta tegema pole hakanud. Ja pigem hakkab üha enam kehtima Newtoni seadus, mis ütleb, et igal jõul on vastasjõud. Suurendades üht, suureneb ka teine.
Hirm kardab päevavalgust
Proovime aga korraks mõelda nii: kõik, mis on päevavalgel, sellega on võimalik midagi teha. Ja hirm, mis tõenäoliselt on moel või teisel enim levinud põhjus, miks me “ei taha” või “ei tee” ütleme, kardab päevavalgust.
Tegevusetusel on eesmärk, milline on selle väite praktiline väärtus? Mõned näited. Näiteks ütleb müügiinimene, et ei taha hakata rohkem kliendikontakte tegema. Sest see ei too tulemust, sel pole mõtet, niikuinii praegu keegi ei osta ja pealegi on tal vaja ikka veel paremini toodet tundma õppida. Juhi esimene reaktsioon võib aga olla: pole hullu, saad hakkama, paneme raha juurde, sa suudad, ma tulen kaasa jne. Juhi toetus, armastavad juhid öelda. Ent kas inimene selle tagajärjel hakkab seda tegema, iseseisvalt ja isuga? Kahtlane.
Kui aga proovida korra päevavalgele saada, mis on selle eesmärk, et inimene ei taha teha seda, mida justkui peaks? Hirm jääda lolliks ehk eesmärk on paista välja tark? Hirm häbi, ebamugavustunde ees ehk eesmärk on alati tunda end hästi? Hirm läbikukkumise eest ehk teha kõik ja alati tip-top? Kui selle teada saaks, siis juba selle teadvustamine oleks samm edasi. Sellega saab proovida midagi konkreetselt ette võtta. Muuseas, “mis on kõige hirmsam asi, mis võib juhtuda?” on väga hea küsimus sellistel puhkudel.
Uskumusel tugineb eesmärgil
Teine näide. Inimene keeldub minemast teiste ette, kas esinema või koosolekut juhtima, ehkki see käib tema töökohustuste hulka. Ei taha. Pole vaja. Saab ka ilma minu etteasteta. Ärevus nöörib kõri. Suu hakkab kuivama ja pulss läheb üles juba paljast mõttest, et peaks teiste ette minema. Ent sellel uskumusel oma saamatusest esinejana on oma eesmärk. Jällegi, võib-olla on see vajadus säilitada “oma nägu” ehk mitte jääda häbisse, võib-olla on vajadus teha kõike alati ideaalselt ehk perfektsionism, võib-olla on see hoopis võimuvõitlus ehk tahe näidata koht kätte oma ülemusele, kes seda esinemist ootab.
Miks me tagasisidet ei kuula
Kolmas näide on aga eriti igapäevane. Ehk miks enamik meist ei suuda tagasidet võtta nii nagu ta on: lihtsalt kirjeldusena ja võimalusena kuidagi asju tulevikus paremini teha. Võib-olla üks levinumaid põhjuseid on see, et me lihtsalt usume, et me ei suuda seda muutust teha. Sest me lihtsalt pole “sellised”. Ja selle uskumuse eesmärk on enamasti üsna lihtne – peamine siht on näida võimalikult paljudes olukordades targa, nutika ja erakordselt väärtusliku inimesena. Tagasiside, mis justkui viitab sellele, et me polegi täiuslikud, ei lähe selle eesmärgiga sugugi kokku. Seega, mõistlik on seda tagasisidet eirata. Mida enamik meist ka teeb.
Meil kõigil on varjatud eesmärke ehk eesmärke, mida me ei teadvusta ning mis enamasti peidavad end tegevusetuse taga. Võib-olla oleks hea aeg-ajalt niimoodi mõelda: iga tegevusel ja tegevusetusel on eesmärk. Kui seda eesmärki teadvustada, siis ei pea ebasoovitava tegevuse või ka tegevustetuse puhul ehk liiga palju auru kulutama enda või teiste motiveerimisele ja puhevile ajamisele. Pigem saaks rohkem pragmaatilisel moel vaadata varjatud eesmärgile otsa ja katsetada, ehk saab kuidagi selle mõju vähendada.
