Kui ütleme geenius, siis hõllandub meie silme ette Albert Einstein või Garri Kasparov või Stephen Hawkins.
Intellektuaalse geeniuse äratundmine tundub lihtne, laias laastus piisab ju tema äratundmiseks sellest, kui mõõdame tema IQ taset. Ent mis teeb geeniuseks inimesi, kes geniaalsus väljendub selles, mida ta oma kätega, kehaga teevad? Mis teeb n.ö geeniuseks Michael Jordani või Wayne Gretzky, või maailma parima kirurgi või tippmuusiku? Ehk kuidas ära tunda nn füüsilist geeniust (ingl k Physical Genius)?
Otsides juhtide ja sportlastega coachingute teekonnal erinevaid parameetreid, erinevaid võimekusi, mida tippsportlase või tippjuhina tulemuslik toimetamine eeldab (muuseas, neil kahel on üllatavalt palju sarnasusi) sattusin lugema Malcolm Gladwelli artiklit “Physical Genius” ajakirjast New Yorker. Ehkki artikkel ise on ilmunud ligi paarkümmend aastat tagasi, tsiteeritakse ja viidatakse sellele spordipsühholoogia valdkonnas endiselt. Põhjusega. Ehk lühidalt siis sellest, mis on ühist tippsportlasel, tippkirurgil, tippmuusikul ja teistel füüsilistel geeniustel? Kolm asja.
See kuulus “tunne”
Esiteks. Me võime ja peame uskuma, et oma valdkonnas tipptegijaks on võimalik kõigil saada. Ent Gladwell ütleb, et päris-päris tippu jõudmine eeldab siiski ka midagi, mis on kaasa sündinud. Ja mida on kultuur, kodu, vanemad, elu edasi toitnud ja kasvatanud. See miski väljendub kuulsas “tundes”, kombinatsioonis füüsilisest ja mentaalsest võimekusest. Sellest, et füüsilised geeniused “näevad” oma tööd, platsi, patsienti, instrumenti, olukorda koos erinevate tegutsemisvõimalustega, mida teised ei märka. Ning pärast otsuse tegemist on neil ka kehaline ning mentaalne võimekus see ära teha.
Wayne Gretzky (pildil), kõigi aegade parimaks hinnatud jäähokimängija, nägi skoorimisvõimalusi seal, kus teised polnud seda näinud. “Kõik räägivad uisutamisest, litri käsitlemisest ja visetest. Ent tegelikult on jäähoki sisu nurgad ja põrked, litter ei lähe reeglina otsejoones, see mõtteviis tuleb unustada ning näha platsil tühja kohta, kuhu litter läheb pärast kõiki põrkeid ja takistusi.”
Ent tippkirjurgid? Gladwell väidab, et sama “tunde” pealt otsuseid tehakse ka seal. Parimad kirurgid töötavad “tunde” pealt töötava võimekusega, kalkuleerides võimalikke variante, tehes pidevalt uusi otsuseid. Ja see “tunne” teeb füüsiliste geeniuste mõistmise keeruliseks. Sest kust see ”tunne” pärineb, on pigem müsteerium. Intuitsioon, tsoonis olek, öeldakse. Miks sa just nii tegid? võib ju pärast küsida. Ning tõenäoline vastus nn tsoonis olnud sportlase, kirurgi, muusiku suust kõlab koos õlakehitusega: ma ei tea, nii tundus õige…
Muuseas, Gladwell märgib, see “tunne” on pigem teemaspetsiifiline, seotuna konkreetse inimese konkreetse võimekusega. Ehk suurepärane kirurg ei pruugi olla suurepärane tennisist. Ja vastupidi.
Hoiak ja järjekindlus
Teiseks. Järjekindlus koos pideva taotlusega saada paremaks. Charles Bosk Pennsylvania Ülikoolist tegi intervjuusid noorte arstidega, kes lahkusid või kes lasti lahti kirurgi programmidest. Sihiga saada teada, mis eristab edukaid kirurge vähemedukamatest. Ja tulemus oli: palju olulisemad kui tehnilised oskused, olid hoiakud. Ja eriliselt üks konkreetne hoiak. Kui Bosk küsis, kas sa oled kunagi vigu teinud? Siis jagunesid vastused kaheks. Ühed kehitasid õlgu – tjah, pole nagu midagi suurt juhtunud… Ja teised ütlesid: jah, kogu aeg. Alles täna hommikul… Ehk lihtsamalt – esimestel puudus arusaam – tulenevalt hoiakust – et nad üldse eksisid, et kuskil on viga, mida on võimalik parandada. Ent teised tajusid vigu ning ka proovisid neid parandada.
Just see hoiak on Gladwelli sõnul see, mis ajab füüsilisi geeniuseid harjutama. Veetma tunde ja tunde detailide lihvimisega, vigade parandamisega, uute oskuste treenimisega. Michael Jordan, Kobe Bryant, Wayne Gretzky olid sageli esimesed ja/või viimased, kes treeningsaalist lahkusid. Sama kehtib tippkirurgide, tippmuusikute kohta. Kirglik, järjekindel, eemalt vaadates ehk ka kinnisideelik harjutamine. Mis suunab tegija vaatama ka ülesannet, tööd teistmoodi. Muuseas, n.ö geniaalsuse avaldumine tundub olevat ka korrelatsioonis harjutamise ajaga. Üleöö edu võtab aega aastaid.
Kõik juhtub enne peas
Kolmandaks. Ette kujutamine. Kui psühholoogid on uurinud oma ala tippe, siis on nad leidnud, et need kasutavad oma ettekujutusvõimet regulaarselt, teadlikult. Kõik, mis päriselus juhtub, on tegelikult kõigepealt juba juhtunud tipptegija peas. Maailma üks edukamaksi golfareid, Jack Nicklaus on öelnud, et ta ei ole kunagi teinud ühtegi olulist lööki, mida ta pole enne peas harjutanud. Yo-Yo Ma, maailma tuntuim tsellist, rääkis Gladwellile, et ta oli 7 aastaselt bussiga sõites harjutanud keerukamate muusikapalade tselloga mängimist. Oma peas. Charlie Wilson, ajukirurg ja üks tipptegijaid ütles, et käib igal hommikul jooksmas ning selle ajal kujutab ette päeval ees ootavat protseduuri ning oodatavat tulemust. “See on virtuaalne harjutamine, kui ma seda pärast päriselt teen, siis on see juba otsekui teist korda tegemine,” rääkis Wilson.
Muuseas, ka visualiseerimine on omaette võimekus, mis koosneb mitmetest osadest. Vaja on n.ö pilt pikaajalisest mälust välja tuua, seda lähemalt uurida, pilti peab suutma ka paigal hoida ning seda vajadusel ja soovi korral muuta. See on järkjärguline ning kompleksne protsess.
Ja kui nüüd on lugedes tekkinud tunne, et mis NEIL viga, NEIL on ikkagi “looduse antud anne”, aga minul… Siis ehk aitab kaks mõtet. Esiteks, jah, neil on anne. Ent meil, tegelikult kõigil inimestel, on ka anne, teadlaste sõnul isegi mitu. Küsimus on, mis see on? Teada saab seda katsetades, oma piire nihutades. Ja teiseks, ainult “looduse antud andega” edu ei saavuta, suur osa “ande” osast on hoiakud, tööeetika, järjekindlus ja veel mitmeid asju, mida mõjutavad kultuur, kasvatus, meid ümbritsevad inimesed ja eelkõige meie ise. Ning milles on meil kõigil võimalik arendada. Tõsi, me kõik ei saa saada oma ala maailmameistriteks, ent me saame elada täisväärtuslikumat ja nauditavamat tööelu.
