Me õpime. Kogu aeg. Ja kriis on erakordselt hea õppimise kiirendi. Allpool minu 14 õppetundi kriisist.
Muuseas, enne veel. Ma ei arva, et minu tegevus või õppetunnid kriisis on kuidagi unikaalsed. Pigem ehk vastupidi, tõenäoliselt on samu asju mõelnud veel paljud. Ja õppetundide nimekiri, nagu ka kriis, on nii minu kui paljude jaoks jätkuvalt lahtine…
Niisiis, läbi mõnede õnnestumiste ja oluliselt suurema hulga ebaõnnestumiste – kriisi õppetunnid ja taipamised:
1. Ainus asi, mis edasi viib, on tegutsemine. Mitte tunded või mõtted või unistused või plaanid.
2. Kiire asub ainult meie endi peas. Kiire on ühelt poolt tunne ja teiselt poolt meie enda otsus.
3. Teiste inimeste olemasolu teeb meist inimese.
4. Suurim eneseületus on abi küsimine. Ent aitaja on sulle sageli tänulikum kui sa ise abi saamise eest.
5. Kui sa arvad, et “see pole mina” ja “mina seda ei suuda”, siis arva uuesti. Me oleme võimelised tegema palju enam ja erinevaid asju, kui me ise arvame.
6. Kui sa juba midagi teed, siis ole kohal. Ole kohal. Ja siis veel, et… ole kohal.
7. Parim asjade valmidusaste on “piisav”. Perfektsionism ja täiuslikkuse iha on kriisi suurim vaenlane.
8. Zoom on okei. Teams on enam-vähem. Skype on crap.
9. Stress ja pinge on suurepärased käivitajad ja käigus hoidjad. Ning erakordselt sõltuvust tekitavad.
10. Sina vastutad. Kõige eest, mis sinu elus juhtub. Sealhulgas nende asjade eest, mille tekkimises sa üldse osaline polnud.
11. Rumalaid mõtteid ja tooteid ja teenuseid pole olemas. On vaid hulk tugevaid katseid – mõned tunduvad alguses veidrad ja mõned mitte. Sedagi ainult sinu enda jaoks.
12. Keha on peast targem. Kui sa enam öösiti ei maga, siis on kell sinu jaoks käima pandud.
13. Parim kriisimurdja on kindel päevarütm.
14. Helista sõbrale, kellega sa pole ammu rääkinud. Kohe.
Jätkame.
