Kasv ja hea tulemus = stress pluss puhkus. Me teame seda, ent millegipärast me päriselus teeme ainult pool võrrandist. Me ei puhka, ei taastu, ei tee seda teadlikult. Miks?
Pole ehk vaja hakata kirjeldama seda, kuidas sobivas koguses stress mõjutab kasvu. Stress ja pinge on hea tulemuse jaoks hädavajalik, olgu sihiks tulemus spordis, tööl või eraelus. Selles pole kahtlust. Stress mõjub nagu koormus musklile – õiges koguses ja õige koormusega treenides muutub muskel tugevamaks. Kuid siin on üks suur ja oluline “aga”. Muskel, olgu füüsiline või mentaalne, kasvab AINULT puhkuse ajal.
Miks me ei puhka? Miks oleme nii jube head ületöötamises ja nii kehvad puhkamises? Miks suur osa meist oskab töötada intensiivselt 10-12 tundi päevas, kuni piltlikult öeldes ogardume, ent ei suuda vastu pidada 15 minutit rahulikku istumist ja taastumist (fakt, mis pärit uuringust)? Ja miks on nii raske endale luua ja hoida töö- ja elurütmi, mis tagaks püsiva ja stabiilse tippsoorituse tegemist tööl. Mõeldes juhtide ja nende töö peale, kolm põhjust.
Esimene põhjus: Pinge nautimine
Olgem ausad – pinge on see, miks paljud meist teevad seda mida teevad. Ka eriolukorra ajal olen rääkinud kümnete juhtidega, kellest väga tuntav osa – eriti tippjuht-ettevõtja-omanik tüüpi inimesed – nendivad, et nad naudivad olukorda. Jah, muidugi on raske, muidugi on keeruline, loomulikult tuleb teha kompleksseid ja keerukaid otsuseid. Ent kiirus, pinge, vastutus, võimalus ja vajadus kiiresti muutusi teha – need ja veel mitmed asjaolud on käivitanud paljudes n.ö sisemise mootori, inglise keeles öelduna drive’i, mis ajab üha uuesti ja uuesti lahendusi otsima, otsustama, edasi minema. See on äge! Ja pinge on äge!
Ainult et sellel mündil on ka teine pool. Mis räägib sellest, et kodustele, lähedastele tähelepanu on kahanenud olematuks. Mis kõneleb sellest, et me ärritume ja nähvame kergemini. Mis jutustab lugusid, kuidas pikkade ja intensiivsete tööpäevade tasakaalustamiseks kasutatakse riskikäitumise valdkonda minevaid viise taastumiseks. Või kirjeldab olukordi, kus me ei suuda enam täiega kohal olla – kas oma lapsega mängides või ka tööl järjekordsel koosolekul viibides.
Teine põhjus: Võit ja saavutus on tähtis
Jämedalt ja laias laastus on maailmas kahte tüüpi inimesi – ühed on rohkem n.ö protsessiinimesed ja teised saavutusinimesed. Juhid, vähemasti suur osa ja proportsionaalselt suurem osa tippjuhtidest kipub kalduma sinna teise gruppi. Ehk saavutus, võit, ära tegemine – otseses ja heas mõttes – on tähtis. Me võime ja ka peame diskuteerima selle üle, kas võit on ikka alati see kõige olulisem asi. Ent me ei saa kuidagi eirata seda, et saavutusvajadus on üks kolmest inimese põhivajadusest. Millel on jällegi oma pahupool.
Puhkamine pole justkui saavutus. Kui me ei tunne, et kasvõi veidike on raske, kasvõi natukene on n.ö higi lõhna, kui pole kasvõi pisutki näha, et oleme justkui paremaks saanud, midagi ära teinud, siis … noh, me pole ju otseselt midagi saavutanud. Kõige kummalisem tunne, mis ühte juhti kriisi ajal tabas, oli siis, kui tal tippjuhina justkui midagi teha polnudki – kui asjad sujusid, inimesed toimetasid, töö käis. Ja temal polnudki kiire. Ja see olukord oli tema jaoks oluliselt raskem kui keerulisi otsuseid nõudva kriisiplaani tegemine. (jätkub pärast reklaami)
Muuseas, üks lihtne nipp siia, pärit tippspordist. Mitmetel tippsportlastel, kelle pea võtab üsna raskelt vastu mõtet sellest, et peaks puhkama, pole puhkepäevi ega puhkehetki. Vähemalt nime järgi pole. Küll aga on neil “vaimu kasvatamise päev” ja “intensiivne taastumisprotsess” ja “lihaste kasvatamise päev” jne. Ehkki sisuliste tegevustena tähendavad need puhkust.
Kolmas põhjus: Inerts
Maailma kõige tugevam inimeste käitumist mõjutav jõud on inerts. Me teeme täna seda, mida me tegime eile. Ja homme teeme seda, mida tegime täna. Kui me uhame 10-12 tundi ööpäevas lõunapausideta tööd teha, siis suure tõenäosusega me teeme seda ka homme. Ja ülehomme. Sest me oleme nii harjunud tegema. Kuni ei juhtu midagi drastilist tervisega või kuni keegi teine meie tegemised katkestab. Või kuni me ise aru saame, et selline toimetamine ei ole jätkusuutlik ja et ilmselt me pole ka tulemuse mõttes kaugeltki oma võimekuse tasemel.
Ent teadmine pole veel tegemine. Inertsiga on seotud raskeim dilemma, mida juhtidel tuleb lahendada ja mida kahetsusväärselt palju juhte ära ei lahenda. Ehkki me teoreetiliselt teame kõik, kuidas peaks käituma, kui siht on teha stabiilselt ja pikaajaliselt tippsooritust, siis päriselt teeb seda oluliselt väiksem arv juhte. Enamikule juhtidest tundub, et piisab vaid tahtejõust, tahtmisest ja otsusest, et muuta oma harjumusi. Sihiga rohkem, sagedamini, regulaarselt puhata ehk juhtimismusklit kasvatada. Ent kahjuks on inerts reeglina tahtejõust tugevam. Ja nii jõutakse kiiresti lauseni, mida endale ja teistele öeldakse: hakkan normaalselt puhkama, taastuma siis kui… kriis on möödas, sügisel, järgmisest aastast jne… Praegu pole õige aeg. Õige aeg kipub saabuma esimese tõsisema terviserikkega või annab keegi kõrvalt märku, et aitab küll, sellise kvaliteediga juhti meil enam vaja pole…
Erinevalt tavaarusaamast – puhkamine, taastumine, pauside tegemine on raske. Eriti tippjuhi rollis elades. See nõuab enesedistsipliini, keskendumist, töö- ja elurütmi seadmist, selle hoidmist, emotsionaalseid ohverdusi, uskumuste muutmist. Ja kõvasti enesekindlust. Selle hästi tegemine pole ehk kõikidele jõukohanegi. Ent tagasi alguse juurde tulles – seda mitte tehes pole ka kasvu ja head tulemust.
