Pole midagi uut siin päikese all. Mobiiltelefonid, videokõned, allveelaevad, inimese jalg Kuul või tablettidega psüühhika mõjutamine – need ja veel palju asju on kõik juba ammu ette ennustatud.
Ja need ennustajad pole olnud oraaklid, astroloogid, kaardimoorid või teispoolsusega suhtlejad. Need on olnud inimesed nagu Jules Verne, Aldous Huxley, Ray Bradbury, Isaac Asimov, H.G. Wells või ka vennad Strugatskid. Ja veel palju nendesuguseid. Nad kõik olid ulmekirjanikud ja nende raamatuid täna lugedes paneb nende kujutlusvõime ja võime tulevikku ette aimata ainult hämmastuma.
Allpool on minu järjekordne katse kehastuda ulmekirjanikuks ehk tuleviku ennustajaks. Niisiis, 10 asja, mis hakkavad sel aastal juhtuma:
1. Naiste osakaal tippjuhtide seas kasvab hüppeliselt
Erinevad uuringud ütlevad, et naisi on Eesti juhtide seas 40-50% ja selle näitajaga oleme me Euroopa esirinnas. Ent pilt pole sugugi nii kena, kui numbritesse sisse vaadata. Proportsioonid muutuvad koheselt, kui vaatame naiste osakaalu tippjuhtide seas – juhtkondades on naisi ligi 30% (see on n.ö Euroopa keskmine) ja päris tipus, ettevõtte juhi või omaniku positsioonis – jällegi, erinevad uuringud ütlevad – vaid 5-10%. Selle numbriga sörgime Euroopas sabas. Ehk jutt klaaslaest pole ehk päris laest võetud.
Klaaslagi tundub olevat meil ehitatud kahest asjast. Esiteks, me oleme siiani rumala järjekindlusega segi ajanud enesekindluse ja kompetentsuse. Ning see on võimaldanud tippjuhtideks saada paljudel väliselt enesekindlatel meestel, kellel aga jääb puudu kompetentsist ning kellele seesama (ülemäärane) enesekindlus, mis aitas ametisse saada, hakkab kehvema tulemuslikkuse näol kätte maksma.
Ja teine klaaslae toormaterjal on siiani olnud vajadus nn brigadiri ja administraatori tüüpi juhtimise järele – inimesed on olnud vaid vahendid. Ent see vajadus on kiiresti muutumas – kaasaegne teadmustöötaja on reeglina targem, nutikam ja kompetentsem oma töös kui tema juht. Ja see tähendab sootuks teistmoodi juhtimist kui käsulaudade väljastamist. Naised on üldiselt inimeste, teadmustöötajate juhina tulemuslikumad, ütlevad uuringud. Ning peab olema rumal või tugeva eelarvamusega või oma raha peale kuri omanik (või kõike koos), kui naine lükatakse tippjuhi kandidaadina kõrvale, sest ta on naine.
2. Boikott Linnamäe äridele
Sel aastal näeme omapärast nähtust, mis kipub kaasas käima heaoluühiskondadega. Väga suurel osal inimestel on tekkinud võimalus reaalselt teha oma jalgade ja rahaga valikuid. Ning seda võimalust ka kasutatakse, olgu selle ajendiks võimalus nautida oma väikest võimukontrolli hetke – minu raha, teen mis tahan – või siis ka koos valikute laienemisega ärganud südametunnistus ehk mure demokraatia, kliima, keskkonna ja muude endast suuremate nähtuste pärast. Ja üheks selle ärganud südametunnistuste objektideks saavad Margus Linnamäe – Eesti ainsa oligarhi – ärid.
Tõenäoliselt ei saa see olema tohutu massiliikumine. Ent vaikselt, siin ja seal seltskondades hakkavad inimesed üha enam rääkima sellest, kuidas ehk peaks Apotheka asemel leidma proviisorapteegi. Kuidas filme ei pea minema vaatama ja raamatuid ei pea ostma Apollost, kuidas loomatoidupoode on ka teisi peale PetCity ning Postimees ja Kanal2, tjah, võib-olla saab oma uudiste ja meelelahutusnälja ka muude kanalite rahuldatud. Sest võimu koondumise maksab alati kinni tavaline inimene, kas otseselt ehk kõrgemate hindade näol või valikute vähenemise või manipuleeritud info kaudu.
Niisiis, päris mitmed inimesed sattudes valiku ette, kas osta-kasutada Postimehe, Kana2-e, BNSi, Kuku ja Elmar raadio, Vapiano, Madmoiseille kohviku, Apollo kinode ja raamatupoeketi, Blender kohvikute, PetCity loomapoodide, Apple edasimüüjate, Piletilevi, O’Leary’s spordibaaride, Biomarketite, Apotheka keti jt Linnamäele kuuluvate äride teenuseid-tooteid, seisatavad korraks ja mõtlevad: “Hmm, mulle see Linnamäe impeerium ei meeldi. Kust ma leian teise valiku?”
3. Jüri Ratase naise kannatus saab otsa
Sel aasta vahetub peaminister ja tõenäoliselt ka valitsuskoalitsioon. Kusjuures põhjuseks ei saa olema järjekordne EKRE kaabude initsieeritud pööristorm poliitikas. Neid torme ja tormikesi näeme me ilmselt jätkuvalt ja igal nädalal, olles nende vastu juba ka kergelt immuunseks muutumas. Küll aga saab kannatus otsa kõige olulisemal inimesel peaminister Jüri Ratase elus – tema naisel Karinil.
Väljaspoole näevad inimesed Jüri Ratases poliitikut, peaministrit, kes annab endast parimat, et koalitsiooni koos hoida. Ent Jüri Ratasel on ka teine elu, 4 lapsega suure pere isa elu. Ja ehkki väljapoole paistab, et peaministri tool ja poliitiku elu ongi tema elu, hakkab sel aastal üha enam rolli mängima see teine, pere elu. Esimest märki sellest nägime Ratase valikus veeta 24. veebruar perega Eesti sünnipäeva ja koolivaheaega pidades. Kui poliitikakommentaatorite sõnul oli see ninanips presidendile, siis tegelik põhjus võib olla sootuks proosalisem. See on tavainimese jaoks hullumeelne elu, mida Ratase pere praegu üle peab elama. Ning ühelt poolt mure mehe ja laste isa vaimse ja füüsilise tervise pärast ning teisalt vajadus saada tagasi täisväärtuslik isa oma lastele paneb Ratase naist Karinit selle aasta märtsis-aprillis tooma Jüri ette valiku – kas peaministri tool või täisväärtuslik pereelu. Mõlemat korraga ei saa. Ning Ratas hakkab aktiivselt otsima väärikat võimalust taandumiseks.
4. Olümpia aasta toob uusi staare lavale
Meil on Sildaru, Uibo, Kirt, Nabi, Mäe, Balta, Mägi, Tänak, Kontaveit, Kangert. Neid nimesid või vähemasti mõnda neist teavad Eestis paljud. Ja nende seast otsitakse ka Eesti selle aasta spordisangareid. Mitmed neist tõenäoliselt ka meile alanud aastal häid emotsioone pakuvad, ehk tasuks panna siia juurde veel laskesuusatajaid, aerutajaid, maanteerattureid.
Ent on olümpia-aasta ja me näeme lisaks nimetatutele veel päris mitme uue Eestist pärit tegija tõusu maailma eliiti. Ja eelkõige tulevad need aladelt, millede sportlastest laiem avalikkus pole võib-olla liiga palju kuulnudki. Nagu eelmisel taliolümpial kerkis sangariks Saskia Alusalu – käsi südamele, paljud meist enne seda üldse teadsid sellist ala nagu ühisstart kiiruisutamises? Niisiis, maastikuratta olümpiakross, vibulaskmine, 3×3 korvpall, sulgpall, triatlon jne. Meil on nendel ja veel mitmetel olümpiaaladel olemas tegijad, kes juba koputavad maailma absoluutse tipu uksele. Olümpial need uksed, vähemasti mõne jaoks, ka avanevad.
5. Üks põlvkond on hukka minemise riskis
Tõepoolest, oleme seda kuulnud, eriti lastevanemate esituses – nutiajastu on viimas selleni, kus terve põlvkond on “hukka minemas”. Misiganes selle all siis mõeldakse. Ent lastevanemate üllatuseks pole see laste põlvkond – lapsed adapteeruvad ja nutiseadmed, internet on orgaaniline osa nende elust, mis küll mõjutab tugevasti nende harjumusi, ent ei muuda neid inimestena vähem võimekamateks. Nad saavad hakkama. Ja saavad hästi hakkama.
Ent hukka kipub minema – kui nii saab kutsuda nähtust, kus inimene kohaneb raskelt ja ei suuda nii hästi ühiskonna arengutega kaasas käia – just praeguste laste vanemate põlvkond. Kes on lapsepõlvest ja noorukieast kaasa võtnud sootuks teistsugused harjumused. Ja me, minu põlvkonna inimesed, ei oska sageli nutiajastu väljakutsetega toime tulla. Muuseas, uuringud ütlevad, et kõige mõjusam nutiseadmete kasutamise manuaal lastele on eeskuju. Midagi, mille peale mõelda enne kui ahastavalt küsida, miks minu laps pidevalt ja nii kaua telefonis on.
Üha enam täiskasvanuid vanuses 35-55 on kõige ehtsamad nutisõltlased, ehkki me seda endale muidugi ei tunnista. Sõltuvuse tekkimise mehhanism on lihtne: uuringute järgi näeme iga 5-6 korral telefoni vaadates sealt midagi, millest on justkui ka päriselt kasu. Ent aju loodab seda näha iga kord, ergutades ennast dopamiini ehk naudinguootuse hormooniga. Nii ostavad paljud ka sel aastal dopamiinilaksu lootuses nutikella, räägivad, et on vaja olla 24/7 kättesaadav, et töö jaoks on oluline pidevalt e-kirju lugeda, et telefon peab ka söögilauas pidevalt lähedal olema ja …et noored on lumehelbekesed ning hukka minemas.
6. Vastureaktsioon meedia meelelahustumisele
Kui hakata üles lugema ajakirjanike nimesid, kes on viimase paari-kolme aasta jooksul Postimehest lahkunud, siis võtaks see tõenäoliselt terve selle peatüki. Eriti hoogsaks läks lahkumine eelmise aasta lõpus, kui ameti panid maha uuriva toimetuse ja arvamustoimetuse inimesed sisuliselt in corpore. Ent see kõik on vaid tagajärg ja Postimehe Grupi siseelu kirjeldamine edasi ei vii, mitte et ma ka sellega liiga palju kursis oleks. Küll aga on Postimehe grupis toimuv ja ka ehk ka ajakirjandusmaastiku arengud laiemalt andnud võimaluse tärgata uutel tegijatel.
Sel aastal saavad kõva tuult purjedesse uued ägedad tegijad ajakirjandusmaastikul. Henrik Roonemaa veetav tehnoloogiauudiste portaal Geenius toimetab siin juba mitmendat aastat, Janeck Uibo paneb – ka juba mitmendat aastat – tänulike lugejate ette suurepärast Edasi nimelist portaali (ja ajakirja), Daniel Vaarik koos Eero Epneriga hakkab sellest aastast toimetama Levila nimelises veebiväljaandes.
Nende kõigi ja veel sarnaste portaalide tekkepõhjused on sarnased. “Suured” ajakirjandusväljaanded on raha survel muutunud meediaks (va ERR), paljuski meelelahutuse tootjaks, kuhu aeg-ajalt vaid mõni korralikum ajakirjanduslik materjal ära eksib. Ja mida lugejad-vaatajad üles ei leia. Ent nõudlus hea ajakirjandusliku materjali järele on tuntava hulga inimeste seas endiselt olemas. Teiseks, sisenemiskünnis on madal, internet ei saa täis. Piisab mõnest püsitoetajast ja korralikust veebikeskkonnast, et startida. Ja kolmandaks, head ajakirjandust teevad eelkõige head ajakirjanikud, head autorid, head toimetajad. Ja see on see “ressurss”, millest ehk nii Delfil kui eriti Postimehel on selgelt nappus käes. Niisiis, lugegem suurte asemel Edasit, Levilat, Geeniust, Müürilehte ja teisigi sarnaseid väljaandeid!
7. Trumpi võidukäik ja impeeriumi lagunemine
Üha enam isevalitseja kombeid demonstreeriv Donald Trump osutub 3. novembril presidendivalimistel taasvalituks, paljude rõõmuks ja veel enamate meelehärmiks. Seda lihtsal põhjusel, et inimesed teevad valikuid emotsioonide ajel ja nartsisslike omadustega valjuhäälne populist paistab, justnimelt paistab, juhina parem – ehkki seda, mida see parem tähendab, inimesed sageli ei oska seletada. Igaljuhul paistab parem kui rahulikum, tasakaalukam ja samas potentsiaalselt oluliselt tulemuslikum juht. Muidugi saame veel enne valimisi näha veel mitut Trumpi “võidukat väikest sõda” ja bravuurikaid lasteaia lapsele eakohaseid “mina olen parem kui sina” tüüpi ütlemisi, mis paneb meie välispoliitika eksperte suud maigutama ja sobivaid sõnu otsima, õigustamaks Eesti olulisima julgeolekupartneri juhi egost ja tagasivalimise vajadusest tingitud tegusid.
Sootuks põnevam ja ettearvamatu mõjuga on aga Brexit, mille tulemusena me näeme sel aastal reaalselt ühe kunagise impeeriumi häälekat lõppu. Briti peaminister Boris Johnsonist saab selle aasta esimeses pooles sage külaline Shotimaal. Ometi korraldatakse seal Johnsoni pingutuste kiuste sügisel uus referendum, mille tulemusena otsustab Shotimaa rahvas lahkuda Suurbritanniast ja alustada liitumisprotsessi Euroopa Liiduga. See kõik innustab ka ka iirlasi tegudele, Põhja-Iirimaa on jäänud Brexiti rataste vahele ja hakatakse otsima veel tihedamaid sidemeid jõukama Iirimaaga. Suurbritannia lagunemisele paneb hagu alla asjaolu, et kuninganna Elizabethi asemele tuleb uus kuningas Charles, kes saab päranduseks impeeriumi, mis on selleks ajaks seda vaid trubaduuride lauludes.
8. Inimesed vahetavad aina sagedamini töökohti
Inimeste pühendumus tööle ja lojaalsus oma tööandjale jätkab ka sel aastal langust. Mis omakorda kiirendab juba aastaid tagasi USAst alguse saanud trendi, kus inimeste tööaeg ühe tööandja juures jääb üha väiksemaks. Oleme järgi jõudmas lääneriikidele, kus keskmiselt töötab inimene ühes ametis 2 aastat, vahetades siis ametit või tööandjat või mõlemat.
Üha sagedamale ametite vahetamisele on kolm peamist põhjust. Töö tähendus inimese jaoks väheneb. Ja seda just inimeste muutunud väärtuste tõttu. Miks ma peaksin 40 aastaselt kuulama ülemuse kärkimist või rassima kellegi teise heaks 10 tundi päevas? Teine põhjus on muidugi pragmaatiline ja ka omamoodi paradoksaalne – kui majandusel läheb hästi ning palgad kasvavad jõudsalt – ja see jätkub ka sel aastal – siis inimeste pühendumus, lojaalsus väheneb. Valikuvabaduse suurenemine tähendab reeglina ka väiksemat pühendumust. Ning kolmandaks – töö sisus toimuvad muutused oluliselt kiiremini kui varemalt. Muutuseid on olnud alati, selles pole midagi erakordset. Ent muutuste tempo on see, mis sunnib pidevalt muutma töö sisu. Mis tähendab ka, et “struktuuri muutused”, nagu inimeste positsioonide ja töö ümberkorraldamist peenelt kutsutakse, on pigem pidev seisund kui erakorraline sündmus.
9. Biomeetrilised andmed päriselt kasutusse
Digiseadmed iseenesest pole muidugi saatanast, paljude inimeste jaoks saab neist sel aastal ka päriselt hea abimees. Täpsemate andmete puudumisel võib öelda, et paljudel, tõesti paljudel inimestel on täna kasutusel nutikellad, liikumisandurid, nutitelefonid, sammulugejad, pulsikellad ja muud vidinad, millega on võimalik mõõta ja jälgida enda seisundit ning tegevusi. Sel aastal toimub selles vallas murrang ja inimesed hakkavad lisaks lihtsalt jälgimisele muutma teadlikult ka oma harjumusi selle järgi, mida mingi seade neile näitab.
Kui uneäpp ütleb, et ööuni on liiga lühike ja hektiline, siis hakkab inimene varem magama minema. Kui sammude arv päevas jääb alla 4000, siis hakkab inimene pikemat teed mööda tööle minema. Kui pulsikell nendib, et 170 lööki minutis pole mõistlik tempo tunniseks jooksuks, võtab inimene hoo alla. Ja nii edasi. Me vaatame neid numbreid juba ammu, nüüd hakkame neid reaalselt ka oma elu kvaliteedi parandamiseks kasutama.
10. Tervena elatud aastate arv pöörab tõusule
2018. aasta statistika andmed olid halastamatud. Eestimaalaste eluiga küll kasvas, ent tervena elatud aastate arv pööras langusesse. Tervena elasid mehed keskmiselt 53 aastat ja naised 56 aastat, mis oli võrreldes varasemaga tagasilangus umbes 10 aasta tagusesse aega. Osaliselt oli langus seletatav küll võimaliku mõõtmisveaga, ent kindlasti mitte kõik. Eriti drastiline oli langus eestlaste, veel täpsemalt eestlastest maapiirkondades elavate meeste seas.
Kui tõsiste haiguste arv on Eestis juba aastaid langustrendis, siis hüppeid kehvemuse suunas mõjutavad suuresti eelkõige suurenevast kehakaalust tingitud haigused ja esmaste psüühikahäirete registreerimiste arv. Mis ühelt poolt näitab küll probleemi laiaulatuslikkust, ent teisalt ka teadlikkuse kasvu.
Eelmise aasta statistika ja selle aasta reaalne pilt perearstide juures näitab tõenäoliselt langustrendi peatumist ja uuesti kasvule pöördumist. Omal moel aitab langust tõusuks pöörata vahepealne kõrgem alkoholiaktsiis – ehk maal juuakse tõenäoliselt vähem. Kaasa aitab ka positiivne sisseränne ehk osade välismaal töö käinute, tervete meeste tagasitulek perede juurde ning seeläbi igapäevaelu probleemide leevenemine. Ja muidugi, keskkond ja võimalused – ratta ja jalutusteed on juba iga endast lugu pidava linna ja aleviku pärisosa, ujulad, tervisespordi rajad pole enam vaid suurlinnade luksus. Üks õun päevas üksi ei hoia küll arsti eemal, ent tervislikumad eluviisid on midagi, mis levib ja kiiresti.
Ja igatahes, see, et tuleb põnev aasta, on päris kindel.
Toimekat jätkuvat aastat, head sõbrad!
