Vähe on juhi puhul nähtusi, mis meeskonnale ja organisatsioonile rohkem kahju tooks. Ja sportlase puhul on samast nähtusest tulenev kahju selgelt mõõdetav tulemustes. See nähtus on otsustamatus.
Me õpime ja õpetame oskusi. Tehnikat. Sportlastele – kuidas peab liikuma jalg ratast pedaalides, kuidas tõsta põlve (või mitte tõsta), kuidas lüüa palli ja triblada. Juhtidele – kuidas delegeerida, esineda, koosolekut juhtida, vestluseid pidada. Ent me ei õpeta ega treeni seda, mis – vähemasti spordipsühholoogia järgi – võib-olla ka kõige enam tippe ja keskmikke eristab. Me ei treeni otsustamist, õigete otsuste tegemise kiirust.
Mismoodi see siis välja näeb ja kuidas seda treenida? Raamatu “The Playmaker’s Advantages” (mis võiks olla lugemislaual kõigil, kes tegelevad eelkõige laste ja noorte treenimisega, eriti pallimängudes) abiga.
Ta näeb kõike
Manchester City peatreener, “jalgpalli Phil Jackson”, Pep Guardiola räägib Belgia “palligeeniusest” Kevin De Bruyne’st: “Pallita mängus on ta esimene võitleja. Palliga mängus on ta selge ja otsustav. Ta näeb absoluutselt kõike. Ta teeb õige otsuse õigel ajal, alati.”
Terve rida uuringuid kinnitab, et eliitsportlasi eristab algajatest ja keskmikest kindel nähtus. See on võime korjata keskkonnast üles märke, kohandada neid õpitud kogemuse ja kogetud olukordadega ja teha kiire, otsustav ja õige otsus. Lihtsamalt, tippsportlased teavad, millal ja kust milliseid märke näha ja otsida ning kuidas neid ära kasutada oma järgmiste tegevuste tegemisel. Tähelepanu õigetel asjadel, õpitud teadlikkus, kiire otsus. Peenemas keeles öelduna – mentaalne agiilsus. Erakordselt oluline võime eriti sportmängudes, ent tegelikult igal pool, kus on kokkupuude ja kontakt teiste inimeste ja muutuva keskkonnaga (hmm, kus valdkonnas või alal seda siis poleks?).
Murdosa sekundit määrab edu
Konkurent teeb jooksus vahespurdi, lähen kaasa ja hoian järgi või lähen kaasa ja ka uuesti temast mööda või jään maha ja teen oma jooksu või … võimalusi on palju, otsus tuleb teha murdosa sekundi jooksul, pärast seda on juba hilja. Saan mängus palli, murran läbi, söödan või triblan või… Murdosa sekund.
Või siis paralleel juhi tööpäevast – üks sisukamaid juhtimise definitsioone, mida olen kuulnud, on: iga päev, mõnikord ka iga tund, tuleb ära lahendada uus jama :-). Juhtidele makstakse palka otsuste tegemise eest (muuseas, mitte segamini ajada mõtteviisiga, et juht peab kõike otsustama, see ei ole kaugeltki sama). Ja tippjuhid, mitte positsiooni, vaid kvaliteedi järgi tippjuhid, eristavad olulist ebaolulisest ja teevad otsuseid – nad on nagu korporatiivsed atleedid.
Sajad otsused võistluse ajal
Ja neid otsuseid tuleb teha ühe võistluse või tööpäeva ajal kümneid ja sadu kui mitte tuhandeid. Otsuse tegemine on see vahelüli, mis paneb kokku selle, mida me peame tegema ja kuidas me seda teeme. Muidugi, alati on laual ka valik mitte teha otsust ehk lasta asjadel kulgeda omasoodu. Tõsi, siis kipuvad juhtuma asjad, mis pole meie kontrolli all ja mis ei pruugi liigutada tulemusi ja tegevusi sugugi soovitud suunas. Mõnikord läheb õnneks, mõnikord, et mitte öelda enamasti läheb stiilis “tahtsime parimat, läks nagu alati”, tsiteerides klassikuid.
Kuidas aga treenida otsustamist, otsustamise kiirust? Vastus sellele küsimusele on üsna alaspetsiifiline, jalgpalluri puhul on see erinev kui ratturi puhul. Ning ka juhtimises on juhtimise tasemeid ja situatsioone liiga palju, et saaks öelda – tee täpselt nii. Ent see kõik taandub ehk siiski mõne üldisema ühisnimetaja taha.
Otsuste tegemise treenimine
Need on vaheldus ehk mitte kinni jäämine ühte kindlasse tegevusmalli (see on ka peamine põhjus, miks soovitatakse spordis mitte liiga vara spetsialiseruda), juhtide puhul mitte istumine aastaid ühes positsioonis, ühes rollis, ühes tegevusmudelis. Teiseks pinge ehk treenida päris olukordi, koos “segajatega”. Kolmandaks tähelepanu ehk kui kiiresti me suudame oma tähelepanu erinevate asjade, nähtuste, teemade vahel liigutada, alates endast – mida tunnen ja kogen, kuni väljaspool olevate – mida näen ja kuulen – asjadeni. Ja neljandaks – treenida aju väsimuse vastu. Ehk tuim treeningute ära tegemine arendab küll ehk füüsiliselt, ent sellest jääb võitmiseks väheks. Esimesena annab alla ikka pea, ükskõik, mida me ka elus ette võtame.
