Üha enam kasutatakse spordimaailmas, ent ka mujal uut vahendit inimeste võimekuste ja tulemuste kasvatamiseks. See vahend aitab muuhulgas: kasvatada enesehinnangut, hüppeliselt tõsta enesekindlust, ta aitab muuta sündmuste ja asjade tähendust ning lõppkokkuvõttes muudab käitumist ja tulemusi.
Enamik inimesi pole kahetsusväärselt üldse teadlik sellise vahendi olemasolust, rääkimata selle mõjujõust. Pole teadlikud sellest, et see vahend valesti kasutades võib põhjustada kannatusi, mille mõju võib saata inimest terve elu. Ja õigesti kasutades võib ta järsult parandada tulemuslikkust. Ometi on see võimas vahend kõigile kättesaadav ja ei maksa midagi. See vahend on … keel. Ehk see, mis juttu me endale ja teistele räägime.
Pettunud? Ajab naerma? Keel ja sellise mõjuga? Vaatame, mida teadlased ütlevad.
Alateadvuse mõju käitumisele
Malcolm Gladwell kirjeldab oma raamatus “Blink” eksperimenti, kus inimesed jagati kahte gruppi ning anti kummagi grupi inimestele kätte sõnamängud. Ühes grupis pidid inimesed moodustama lauseid sõnadega nagu “julge”, “jõhker”, “segama”, “häirima” jne. Ning teises grupis kasutati sõnu nagu “kannatlik”, tänulik”, “viisakas”, “arvestama”, “lugupidamine” jne. Mõlemal juhul kasutusel olnud sõnad olid valitud parajas koguses, et inimestel ei tekkinud teadlikku äratundmist sõnade kallutatuse suhtes.
Pärast sõnamänguga testi tegemist paluti osalejatel minna ükshaaval ruumi, et justkui testi tulemusi kokku võtta. Ent kus nende vastuvõtja oli süvenenud vestlusesse inimesega, kes asjasse üldse ei puutunud. Testi teinud inimene pandi ootele. Eksperimendi tegijate soov oli aga tegelikult mõõta, kas ja milline on erinevus kahe grupi inimeste kannatlikkuses ehk kas testis kasutatud sõnadel on reaalne mõju inimeste käitumistele. Ja tulemus ületas kõik ootused.
Vahe käitumises ületas ootusi
Esimese grupi inimesed – nn jõhker, julge, häirima grupi inimesed – pidasid vastu keskmiselt 5 minutit, kuni sekkusid vestlusesse. Ent samas teisest grupist, viisakate ja lugupidavate grupist, 82% inimestest ei sekkunud üldse! Järeldus on ilmselge – keel, sõnad, laused, mõjutavad meie käitumist oluliselt enam kui me arvata julgeme või oskame. Ning enamasti teeb keel seda alateadlikult, nii et me seda ei märkagi. Ning sageli ei suuda ka pärast tuvastada “süüdlast”, miks mul asjad viltu läksid. Ent me teeme seda, mida endale peas räägime ja oleme need, kelleks oma peas end peame. Kuidas me seda päriselt teeme? Näiteks nii, Dave Alredi, raamatu “The Pressure Principle“ autori abiga.
Näited pinge hetkedest
Ehk kuidas me kipume enne tähtsat hetke endale ütlema asju, mis tekitavad ärevust ja kuidas seda tegelikult võiks teha, nii et tekiks põnevus:
Seistes staadionile viivas tunnelis, kuhu on kosta tuhandete inimeste hääled:
Ärevus: Oh, jumal. Ma loodan, et ma nüüd kedagi alt ei vea ning inimesed mind hästi vastu võtavad.
Põnevus: Milline võimas kohin – seal pole ühtgi inimest, kes ei tahaks praegu sussides olla, milline võimalus!
Seisad koridoris ukse taga, kuhu pead hetke pärast sisenema ja tegema olulisele kliendile esitluse:
Ärevus: Mulle ei meeldi need esitlused, kui ma selle untsu keeran, mida nemad ja mu kolleegid minust arvavad?
Põnevus: Nad ei tunne mind. Ma sammun sisse sirge seljaga, vaatan neile silma ja pealegi – nad on inimesed, nagu minagi.
Lähed oma juhi juurde hindamisvestlusele:
Ärevus: Ma loodan, et ta mind liiga palju ei kritiseeri. Mulle ei meeldi, kui nad hakkavad minu töös surkima.
Põnevus: See on hea võimalus teada saada, mida ma saan paremini teha. Ma olen teinud endast parima, ent on võimalik, et olen midagi kahe silma vahel jätnud.
Hüüdlaused takistavad
Või siis teine tüüpkoht, kus keel meile võib vastu töötada. Ehk igatsorti hüüdlaused ja soovitused ja meemid. Üks tüüpilisemaid asju, mida sportlased endale ja ka treenerid kordavad, on “Keskendu oma asjale!!”. Või “Ära kaota fookust!”. Või “Ära kuula publikut!”. Sellised hüüdlaused on suisa kolmel moel kasutud – et mitte öelda kahjulikud, kuna tekitavad segadust. Esiteks, meie pea ei tunne sõna “ära”, sellist asja, nagu “ära mõtle selle peale”, pole olemas. Täpsemalt, me ei saa oma mõtetel käskida mitte tulla (Ei usu? Proovi minut aega mitte mõelda sinisest elevandist, ehk mõelda võid kõike, aga mitte sinisest elevandist :-)). Ning “ära” asjadega on veel teine probleem – “ära” asemel kipub meie peas just sellele tähelepanu minema. “Ära sõida vastu puud” tähendab, et me hakkame otsima seda puud, mille vastu me sõita ei tohi, ent siis me enam ei jälgi ka teed.
Seos tegevusega puudub
Ning kolmas probleem selliste hüüdlausetega on see, et nad om ebamäärased, üldised, ebakonkreetsed ning pole tegevustega seotud. Mida ma tegema pean, kui öeldakse “keskendu”. Või veel enam, kui öeldakse “mõtle rohkem selle peale”. Mis tähendab “rohkem”? Mis moodi ma “mõtlen”? Ning kui asjad on ebamäärased, siis see tekitab segadust ning me eelistame pigem üldse mitte midagi teha. Või siis lihtsalt vihastame ütleja, sh enda peale. Kui aga “ära kaota keskendumist!” asemel ütleksime endale: “Räägi, mida sa näed ja mida sa praegu teed”, siis see on konkreetne ja tegevus, millele saab tõesti keskenduda.
“Alati” kinnistab uskumust
Kolmas koht, kus me keelega endale karuteeneid teeme, on sõnade nagu “alati”, “kogu aeg”, “mitte kunagi”, “iga kord”, “mitte kunagi” jne kasutamine. See on kõige lihtsam viis, kuidas ennast ja teisi tabada mitte kaasa aitavate uskumuste kinnistamisel. Kas tõesti “mitte kunagi”? Või siis tõesti “alati”? Ehk see on uskumus, mitte fakt. Eriti kipume selliseid asju ütlema endale pärast võistlust. Ent uskumused mõjutavad meie käitumist. Ehk tõepoolest, on ainult aja küsimusi, kui sellest uskumusest hakkab saama isetäituv ennustus.
Seega, ettevaatust selle keele dopinguga. See võib olla ülivõimas katalüsaator, ent seda mõlemas – nii positiivses kui negatiivses – suunas.
