Sõprade ja nende peredega vana aastat ära saates ja uut tervitades näitas sõber Facebookis kulutulena levivat klippi. Kus kümmekond vene meest laulsid surmtõsiste nägudega: see oli raske aasta.
Veel enam, mornid mehed nentisid järgnevalt: see oli raskem aasta kui eelmine ja tõi kaasa ootamatult palju probleeme. Teise salmi ajal aga meeste näod selginesid, seljad läksid sirgu, kehad hakkasid liikuma ja hääles oli lootus: varsti tuleb uus aasta, toob meile kõigile õnne. Ja oleme päris kindlad, et aasta pärast ütleb rahvas ühiselt… Ja siis kordus uuesti esimene salm. (vaata huvi korral siit)
Rahvasuu aga ütleb, et aastad pole vennad. Eelmises lõigus kirjeldatud lauluridadega võrreldes – loodame, et pigem on õigus siiski rahvasuul kui laulusalmil. Ja see aasta toob tõenäoliselt kaasa nii mõnegi üllatava sündmuse ja nähtuse, millede üle tunneme siirast rõõmu. Ja samas ei pääse me tõenäoliselt sellestki, et mõnede üllatuste tegelik nimetus on probleem. Niisiis, 10 asja, mis hakkavad 2019. aastal juhtuma.
1. Kasvust saab osa üha enam inimesi
Majanduse kasvuperioodist kipuvad esimesena kasu saama need, kellel “juba on”. Ehk viimase masu järgsest tugevast ekspordist ja kasvavast sisenõudlusest võrsunud majanduskasvust lõikasid rohkem ja esimestena kasu – ütleme siis otse: raha – eelkõige Tallinna ja Harjumaa ettevõtted ja inimesed.
Sel aastal hakkab aga üha enam inimesi nägema majanduskasvu positiivset mõju oma rahakotis. Esimesed märgid sellest on juba ka õhus. Statistikamet avaldas detsembris pressiteate, kus kinnitab 2017. aasta andmetele tuginedes, et vahed Tallinna ja Harjumaa ning ülejäänud Eesti kogutoodangus inimese kohta on vähenemas. Lihtsamalt: muu Eesti on Tallinnale ja Harjumaale lähemale tulnud ehk majanduskasv on ühtlasemalt üle Eesti jaotumas. See trend jätkus tõenäoliselt eelmisel aastal ja jätkub ka sel aastal. Poliitikud leiavad selle fakti ka enne valimisi üles ja üritavad selle kohe kirjutada enda targa regionaalpoliitika arvele. Ent tegelikult on tegemist ikka kõige tavalisema majandusloogikaga.
Foto: Pixabay
2. Illusioonide purunemine meedias
Eelmise aasta sügisel avaldas Äripäev esimese uudise, mis oli tehtud tehisintellekti poolt. Vägev! Innovaatiline! Meedia on ehk üks enim tehnoloogia arengu poolt mõjutatud sektor. Ent sellel kõigel on kahjuks ka pahupool, mille mõjudest ja tõsidusest hakkame sel aastal üha enam aru saama.
Foto: Ekraanitõmmis Äripäeva 12. detsembri veebilehelt – esimene tehisintellekti tehtud uudis.
Ajakirjandus, laiemalt meedia Eestis on kaotanud oma ühe kunagise põhifunktsiooni – olla ühiskonna neljas võim, kartmatu ja sõltumatu valvekoer. Meediamaju (juba see nimi viitab trendile, st ei räägita enam ajakirjandusest vaid meediast) juhivad ärimehed, mitte ajakirjanikud. Võtmesõnadeks koosolekutel on müük, sisuturundus, meelelahutus, sünergia (ehk kuidas ühte ja sama toodet mitmes kanalis rahaks teha), kuluefektiivsus, klienditeenindus. Meediamajade töötajatest suurem osa tegeleb tootearenduse, müügi, (sisu)turundamise ja kõige muuga, mis tooks raha sisse. Kuluosakonnad ehk toimetused kahanevad, ajakirjanikke ja toimetajaid jääb üha vähemaks, vähemaks jääb ka usaldusväärset ajakirjandust.
Muidugi, omamoodi on see trend ka paratamatus – “süüdi” on tehnoloogia areng, internet jne. Ent kui seni on Eesti ajakirjandus olnud ehk pigem ühiskonnas eestvedaja, avades ühelt poolt – pehmelt öeldes – ühiskonna ebakõlasid ja teisalt utsitades edasi liikuma, siis sel aastal saab selgemaks kui kunagi varem: ajakirjandus – vähemasti Eestis – sörgib sabas, olles muutunud tavaliseks toodete-teenuste pakkujaks ja teisalt eri huvigruppide filtreerimata ja toimetamata sõnumite vahendajaks. Lugejatest, inimestest on saanud kliendid ja ajakirjanikest klienditeenindajad. Muidugi, illusioonid on meediamajade juhtide peades purunenud juba aastaid tagasi. Sel aastal jõuab järg lugejate ja ehk ka veel viimaste “uskuvate” ajakirjanikeni.
3. Ärevus ühiskonnas kasvab
Viimasel ajal on kombeks öelda midagi sellist: “Mul on hirm”, või siis “Eesti on vihane”, või siis “Lõhe ühiskonnas kasvab”. Ja omamoodi on sellest saamas isetäituv ennustus. Tõepoolest, kui me piisavalt palju endale kordame, et me oleme vihased ja hirmunud ja varsti saabub hukatus, siis küllap see mingil hetkel mingil moel ka saabub.
Illustratsioon: Pixabay
Seda kõike võimendavad aga sel aastal kevadised valimised. Õigemini, valimised ei ole elusolend, ta ise ei tee midagi, teevad ikka inimesed ehk antud juhul poliitikud. Kelledest suur osa, hoolimata oma maailmavaadete ja ideede juttudest tunduvad olevat ühed pragmaatilisemad inimesed ühiskonnas. Valmis tegema pea mida iganes, mis aitaks kaasa paremale hääletustulemusele. Ja – see pole mingi saladus, vaid uuringutega tõestatud – üks parimad tulemuslikkuse tagajaid on vastandumine. Ehk lihtsamalt: inimesi on tublisti lihtsam aktiveerida, enda poole saada, kui olla millegi ja kellegi vastu. Paremuselt teine meetod on aga hirmutamine millegi apokalüptilisega – kui me teeme-jätkame nii, või siis kui teeme teistmoodi, siis me sureme! See on hukatuse tee! Ja muidugi, kõige tulemuslikum viis on panna need kaks kokku, teatakse igas erakonna kontoris. Peame igal juhul millegi vastu olema, kui me pole, siis järgneb lõputu õudus!
Nii kuulemegi veel aasta esimestel kuudel kodumaiseid isehakanud prohveteid, kes silmade põledes räägivad, kuidas üks või teine konkurenterakonna tee on kindel põrgutee. Mis oleks oma peaga mõtleval inimesel – kes me ju kõik, sh poliitikud, oleme – omamoodi ju naljakaski vaadata-kuulata (kuni muutub tüütavaks), kui sel poleks oma, esmapilgul ehk isegi märkamatu mõju. See kasvatab ärevust. Veidi samal moel, nagu kasvatab ärevust kohvikus kõrvallauas ettekandjaga räuskav tegelane. Muidugi, lihtsaim viis enda närvikava säästmiseks on selliseid olukordi ja inimesi vältida.
4. Palgavedurid leiame start-up’idest
Illustratsioon: Pixabay
On üks teema, mis on ettevõtlusorganisatsioonidele nagu härjale punane rätik. Mis neid alati ja iga-aastaselt käima tõmbab ja murelikult pressiteateid vorpima paneb. Sageli ka õigustatult. See on palgakasv – täpsemalt avaliku sektori palgakasv. Palgad kasvavad niigi liiga kiiresti, leiavad ettevõtjad. Ent tagatipuks veab reeglina palgakasvu avalik sektor – ehk inimesed, kes otseselt oma tegevusega raha sisse ei too, kelle sissetulek kasvab erasektorist kokku korjatud maksude toel. Mis omakorda paneb surve alla sellesama erasektori, kes on sunnitud enda konkurentsis hoidmiseks palkasid tõstma ehk püsikulusid suurendama. Ent sel aastal saabub muutus ja me näeme sootuks teistsuguseid pressiteateid.
Selle aasta palgavedurid leiame hoopis start-up’idest. Suurest hulgast idufirmadest on saanud korralikud tööandjad, kus ei tööta juba ammu ainult salkus juuste ja põlvini hargivahega teksastega 20-aastased. Seal töötavad ja hakkavad üha enam tööle parimas tööeas, kogemustega 30-, 40-, 50-aastased. Sest seal on muidugi ühelt poolt võimalused arenguks. Ent teisalt on seal – palgakasvu seisukohalt ehk olulisem – raha.
Allikas: Eesti Startupijuhtide Klubi
Eesti Startupijuhtide Klubi teatel tõi üle 400 aktiivse idufirma elmisel aastal Eesti majandusse üle 300 miljoni euro välisinvesteeringuid, rõhuv enamus sellest läheb just töötasudeks. Firmad tegid üle 500 miljoni euro käivet, sellest lõviosa eksportides ja andsid tööd enam kui 5000 kõrgepalgalisele töötajale, aastane kasv +30%. Kunagisest “nurga taga põlve otsas hobi korras nokitsejad”-tüüpi ettevõtlusest on saanud vedur. Nii mitmeski mõttes.
5. Inimeste elu mullistub
Kui ühelt poolt tundub, et igatsorti info rohkus ja elu tempo tervikuna kipub kasvama, siis teisalt tasakaalustab seda esmapilgul isegi tore trend. Tõsi, seda küll ainult esmapilgul… Meie elu kaob üha enam oma mulli sisse. Ja suurima “tänu” selle eest saame öelda Facebookile, Google’ile, Apple’ile, Amazonile, Netflixile jt suurtele tehnoloogiafirmadele. Kes annavad endast kõik, et meil oleks oma “kookonis” mõnus ja turvaline olla. Kuidas nad seda teevad?
Targalt. Tehisintellekti abiga. Üha enam suhtleme me omasugustega ja üha vähem teistsugustega. Facebookis on meil oma sõpradest mullike, kes kipuvad arvama ikka nii nagu meie – “need teised” oleme oma sõbralistist kustutanud või pole neid sinna lasknudki. Ikka ostame Amazonist rohkem neid raamatuid ja muid asju, mida sealne Alexa (tehisintellekt) meile meie varasemate ostude pealt soovitab – jõudmata oma valikutes nendeni, mis meid ehk üllataks või sunniks uskumusi-arvamusi revideerima.
Miks? Ühelt poolt on vastus selge – nii on lihtsam. Ja teisalt on see ka omamoodi inimliku vajaduse rahuldamine – kui infot, müra, jama on liiga palju, tahab inimene intuitiivselt kokku tõmmata, nagu tõmbume kössi siis, kui keegi meist tublisti suurem meid ründab. Nii ongi mõnusam ja mugavam ja turvalisem tõmbuda oma kookonisse, olla omasuguste seas. Mullis. Ent kokku tõmbub meie jaoks ka maailm, sest ka mullis elades kehtib üks absoluutsetest tõdedest: maailm on selline, nagu ta meile näib.
6. Inimesed hakkavad vähem töötama
Inimeste heaolul võib olla mitu mõõdupuud, alates sissetulekute suurusest kuni tajutava õnnetundeni. Töö kontekstis kiputakse inimeste heaolu mõõtma pühendumuse määraga – vastavalt kas see on siis kasvanud või kahanenud. Mõni aeg tagasi sundis mitmeid eksperte hädasireenina sõna võtma uuring, mis kinnitas, et inimeste pühendumus ja lojaalsus tööandjale on vähenenud. Jättes praegu kõrvale tõsiasja, et pühendumus ja lojaalsus tööandjale kipubki vähenema, kui inimeste sissetulekud ja võimalused kasvavad – suurim oli inimeste pühendumus masu ajal – näeme selle aasta uuringutes taas pühendumuse kasvu. Kuidas nii?
Maailma majandusfoorumi statistika järgi teevad Eesti inimesed aastas tööd ligi 1900 tundi, olles selle näitajaga OECD riikidest esimese kolmandiku seas… enim tööd tegevatest riikidest. Meist enam kipuvad tööd tegema mitmeski mõttes meie saatusekaaslased – Läti, Poola, Venemaa või siis eksootilisemad riigid nagu Tshiili, Mehhiko, Portugal. Enamik, et mitte öelda pea kõik inimeste heaolu kontekstis edukad riigid jäävad meie selja taha. Ehk lihtsalt – seal teevad inimesed vähem töötunde.
Allikas: OECD
Tööandjad on üha enam aru saamas – ja seda on võimalik ka reaalselt numbritesse panna – kui oluline mõju tulemuslikkusele on töötaja heaolul. Ning üks töötaja heaolu, pühendumuse ja lojaalsuse tugev mõjutaja on tööaeg. Ehk selle (mõistlik) pikkus. Tööandjad hakkavad sel aastal üha aktiivsemalt otsima võimalusi töötajate tööaja lühendamiseks, tööaja paindlikumaks muutmiseks – näiteks üha raskem on leida tööandjat, kes ei võimaldaks kasvõi aeg-ajalt kodutööd. Kui varem sai ettevaatlikult öelda, et pikad töötunnid hakkavad moest minema, siis sel aastal vähenevad pikad tööpäevad järsult, sest see on mõistlik ja toob tööandjale parema tulemuse.
7. Ootamatu välismaiste tippspetsialistide kasv
Täna välistööjõust rääkimine võib poliitikule kaasa tuua leebemal korral needuse peale panemise, raskemal juhul õnneks siiski veel vaid verbaalse klohmimise. Ent selle aasta aprillis suudab uus koalitsioonivalitsus võtta südame rindu ja teha midagi, mida paljud ootasid juba aastaid tagasi.
Nimelt on seekord juba märtsiks täis saanud sisserände kvoot (eelmisel aastal oli see 1300 inimest). Ent surve jätkub, eelkõige on selle taga start-upid, ent ka ettevõtjad teistest valdkondadest, kellel on raha, ent kellel pole Eestist võtta insenere, IT-arhitekte, tippjuhte. Vaja on just rahvusvahelist kogemust, sest ka suure osa ettevõtluse turg asub väljaspool Eestit. Ja valitsus teeb aprillis ühe oma esimestest suurtest otsustest: suurendada jõuliselt sisserände kvooti. Muidugi kaasnevad otsusega täpsustatud kriteeriumid, kes ja mis tingimustel sisserände loa saab.
Otsusel on ka oma “achilleuse kand” – Politsei ja piirivalveamet suudab alles järgmise aasta alguseks saada oma bürokraatiamasina toimima nii, et siia on võimalik tuua inimesi ilma ülemäärase aja- ja närvikuluta.
8. Plasti vastane sõda plahvatab
Sel aastal saab Eestis kokku piisav hulk ehk kriitiline mass inimesi, et alustada esialgu nähtamatut, aasta teises pooles ka tuntavat ja nähtavat liikumist: surm plastile. Muidugi mitte kogu plastile ehk kõigele, mis on tehtud plastist, vaid eelkõige kilekottidele, plasttopsidele, ühekordsetele nõudele jne.
Tõuke sellele vaiksele revolutsioonile inimeste käitumises ja hoiakutes andis eelkõige muidugi maailmakoristuse päev eelmise aasta septembris. Ent omajagu mõju on siin ka eneseteadvuse kasvus – kliimamuutuse, rohelisema eluviisi ja ka puhtama toitumise teemad on kõik ühe ja sama teadvustatud muutuva identiteedi osa. Ja muidugi suunavad muutusele “nähtamatud” ja teadvustamata igapäevased nügimised – kui poodides on kilekott kallim kui paberkott, kui soodustatakse oma taara või kotiga ostlemist jne.
Niisiis ei leia me sel aastal ühtegi suuremat spordiüritust, kus juua pakutakse plasttopsides, ühtegi suuremat poeketti, kus kilepakend oleks odavam valik või ka ühtegi endast ja ümbritsevast keskkonnast lugupidavat piknikupidajat, kes paneks oma grillitüki plastikust taldrikule. Ja kui keegi juhtubki sellist asja nägema, on alati keegi, kes sellele sõbralikult, kuid enesekindlalt näpuga näitab.
9. Ostmine liigub telefoni ja otseteed koju
See pole enam mingi uudis, et internetiostude mahud kasvavad, seda ka Eestis, kus pikki aastaid oldi n.ö arenenud riikidega võrreldes lapsekingades. Ent nüüd astume edasi suurte sammudega. Ja suuri muutusi on meil oodata ka sel aastal, eelkõige kahest kohast.
Ostmine liigub üha enam telefoni. See on muutus, kus Eesti on ehk — jällegi võrreldes meist paremal järjel olevate riikidega – veel pigem sabas sörkija. Ent kus me tõnäoliselt ka päris kiiresti teistele järgi hakkame kappama. Lihtsalt võrdluseks ja tuleviku prognoosimiseks: Suurbritannias kasvas telefoniga tehtavate ostude maht viimase nelja aastaga ligi 40% võrra.
Teine suur muutus puudutab aga ostmise logistikat. Ja ma ei pea siin silmas pakiroboteid või droone (ehkki ka neid võime sel aastal ehk näha, küll mitte massiliselt). Küll aga plahvatab sel aastal n.ö püsitellimusostude maht. Ehk see, kui inimesed ostavad poest omale kindla regulaarsusega kindlaid asju, mis neile ka koju kätte tuuakse. See läänemaailmas kiiresti leviv trend ainult ootab Eestis teenuse pakkujaid, inimesed on juba valmis.
Foto: Pixabay
10. Tõejärgne ajastu jätkub
See on vast prognoos, mille toimumise tõenäosust võib erinevalt eelmistest ainsana hinnata pea 100% lähedaseks. Sest… tõejärgne ajastu on kestnud juba sama kaua, kui on kestnud inimkond ja ühiskond. Yuval Noah Harari, ajaloolane ja kaasaja üks tuntumaid mõtlejaid, mitme väga hea raamatu autor (eesti keeles ilmunud “Sapiens. Inimkonna lühiajalugu” ja “Homo deus. Homse lühiajalugu”), kinnitab, et tõejärgne ajastu pole sugugi viimaste aastate või aastakümnete leiutis.
Foto: Pixabay
Veel enam. Harari väidab, et just tänu igikestvale “tõejärgsele ajastule” on inimkond, homo sapiens liigina oma praeguse arengutaseme saavutanud. Ja see on ka see, mis andis homo sapiensile eelise teiste sarnaste kahejalgsete inimahvlaste seas. Ehk müütide, juttude, abstraktsete ideede, unistuste rääkimine, nende uskumine ja nende taha koondumine on see, millega inimesed on alati tegelenud. Olenemata niiväga ka sellest, kas need jutud on faktipõhised ja “tõesed” või mitte.
Niisiis kuuleme ka sel aastal müütilisi muinasjutte sellest, kuidas võrdne jagamine teeb kõiki inimesi õnnelikumaks, sügavale kinnistunud uskumusi sellest, kuidas meie piiri taga ootavad miljonid majanduspagulased ja dogmaatilisi väiteid, nagu lahendaks vaba turumajandus pea kõik ühiskonna probleemid. Ja muidugi, kui muu ei aita, siis kivid või kristallid on ikka abiks… Tõejärgne ajastu jätkub, hoolimata sellest, et kuskil sisemuses me kõik tajume, et ehk on probleemid ja ka lahendused tiba keerulisemad, kui müüdid ja dogmad neid paista lasevad.
Ja detsembri viimastel päevadel 2019. aastale aastale tagasi vaadates tõdeme tõenäoliselt – nagu enamikel aastatel – et me oleme tuleviku ennustajatena üsna kehvad olnud. Ent mõned asjad oleme siiski – võib-olla on siin ka õnnel oma roll – pihta saanud. Ja päris kindlasti oleme pihta saanud siis, kui väidame, et uus aasta tuleb põnev, kordumatu ja võimalusterohke. Piisab sellest, kui vaid ise nii otsustame ja selle järgi ka tegutseme.
Ägedat jätkuvat aastat!
