Toksilised, mürgised töökeskkonnad. Me oleme kõik nendest kuulnud ja nii mõnigi meist on neid ka ise kogenud. Ja pea alati tekib kõrvalseisjatel – ja mõnikord ka inimestel seal katlas keedes – küsimus: miks ta sealt siis ära ei lähe?
Jupijumalast ülemus. Ebanormaalselt suur töömaht. Pikaks venivad töötunnid. Aastateks kadunud nädalavahetused ja õhtud. Tähenduse ja sisuta tühja töö tegemine. Tagumikutundide arvestus. Ja nii edasi. Toksiliste töökeskkondade kirjeldamist võiks jätkata pikalt. Ent sel pole vast mõtet – me ilmselt tajume kõik, kuidas üks närve ja tervist sööv töökeskkond kogu oma kirevuses võib välja näha. Ja selles, et ta tervist sööb, pole vaja kahelda – maailm on täis uuringuid, mis seostavad toksilisi töökeskkondasid infarktide sageduse, depressiooni, lühema eluea ja veel terve trobikonna ebameeldivate haiguste-nähtustega.
Ja siis: no miks inimesed seal siis ikka töötavad? Kas nad ei saa aru, kuidas see neile ja ka nende lähedastele mõjub?
Lugesin Stanfordi ärikolledzhi professori Jeffrey Pfefferi raamatut “Dying fo Paycheck”, kus palju juttu just sellest, mismoodi näeb välja toksiline töökeskkond, milline on selle mõju ärile, inimesele, majandusele. Ja siis ka sellest, miks siis inimesed sellistes kohtades töötavad?
Küsimus pole aru saamises
Saavad küll aru, ütleb Pfeffer vastuseks küsimusele. Ent töötavad – sageli aastaid – seal sellegipoolest. Veel enam. Sageli inimesed lähevad sellistesse kohtadesse tööle, olles juba eelnevalt teadlik, et neid ootab seal pehmelt öeldes põrgu eeskoda. Miks? Erinevatel põhjustel. Pfeffer, tuginedes omaenda ja teiste tehtud uuringutele, toob välja mõned levinumad.
Vajadus teenida
Elementaarne. Meil kõigil on vaja leib lauale saada. Ja selle nimel oleme valmis nii mõndagi taluma. Muuseas, see talumise lävi kipub sageli pigem kasvama kui kahanema – kui meile kallataks kohe ja korraga kõik jama kaela, siis ehk teeks lahkumisotsuse. Ent sageli tilgub jama väikeste portsudena – mõned õhtused ületunnid, edasi paar nädalavahetust kuus, siis ülemuse sarkastilised märkused, siis… Tilkhaaval. Iga kord saab siis mõelda: no see polegi ehk nii suur asi, kannatan ära… Muuseas, mitmed firmad teavad ja ka kasutavad seda, sidudes töötajaid muuhulgas ka erinevate otseselt tööga mitteseotud hüvedega – “tasuta” lõunasöögid jne. Ehkki ühelt poolt justkui toredad asjad, teevad need ka lahkumise raskemaks.
Organisatsiooni prestiizh
Pfeffer toob näiteks Amazoni, kus töötamine on seal käinute sõnul tõepoolest elav põrgu – alates ebanormaalsest töökoormusest kuni alla keskmise palgani, juhtide suhtumisest ja hoiakutest rääkimata. Ent see on ikkagi Amazon, eksole. Analooge Eestis on pea igas valdkonnas.
Huvitav töö
Ehkki keskkond on täiega toksiline, on töö ise huvitav ja pakub pinget ja rahuldust. See on argument, mida sageli inimesed ütlevad. Lisades endale ja vahest ka teistele kinnituseks – ma ei saa mujal nii huvitavat tööd teha. Ning pealegi, ega mujal ka parem pole. Tjah, tegelikult ei vasta vist kumbki väide enamikel juhtudel tõele.
Inerts
Inimesed toksilistes töökeskkondades ütlevad sageli, et neil on tööl püsimine lihtsam kui lahkumine. Me oleme oma harjumuste orjad (kõlab päris koledalt, eks) ning meie pea ei tee vahet heal, meile kasulikul ja kahjulikul harjumusel. Harjumuse peamine tekkepõhjus on: sest nii on lihtsam. Ja sestap on ka inerts ülitugev jõud. Me teeme sageli täna seda, mida tegime eile, isegi siis, kui see tegevus on meile kahjulik ja me teame seda. Sest nii on lihtsam. Lahkumine, uue töö otsimine nõuab kõvasti energiat, on omaette ettevõtmine ja lisatöö. Ja sageli inimesed lihtsalt ei võta seda ette, sest see tundub liiga suur elevant, et korraga ära süüa.
Uhkus ja egotripp
Mõnikord keelduvad inimesed töölt lahkumast, sest see oleks nende arvates hoop nende au ja ego pihta. “Ma ei ole allaandja” ja muud taolised mõtted liiguvad peas. Keegi ei taha, et temast mõeldaks kui kergelt loobujast. Muidugi, kui siis juht veel ka küsivalt nendib: Sa vist pole ikka piisavalt hea, mis? Siis paljudel kihvatab. Ning kuna inimesed kipuvad endast arvama pigem kui tulemuslikest ja kompetentsetest töötajatest, siis tekib tugev tõestamisvajadus. Tõsi, mõnikord jääb lahti mõtlemata, et kellele ja miks ja mida ja mis hinnaga inimene siis ikka tõestama peab. Muuseas, kui tahad näiteid sellistest “tõestamistest” – kuula ühte ja teist inimest uhkustamas, kui palju tal tööd on, kui kiire tal on ja kuidas ta terve nädalavahetuse läpaka taga istus.
Ratsionaliseerimine
Kui me oleme teinud valiku, siis on meil mõnikord raske sellest taganeda. Nii on ka töökoha valikuga. Ja mis me siis teeme? Me ratsionaliseerime. Ehk seletame selle jama kuidagi enda jaoks talutavaks. Praegu on küll raske, aga see ei saa lõputult kesta. Või siis: see on vaid üks nädalavahetus. See on vaid üks õhtu. See on vaid üks kord, kui sain sõimata. Ja nii edasi. Muidugi, enamasti ei lõpe need ühe-kahe korraga. Ent seletamist-ratsionaliseerimist jätkame ikka.
Miks mõned ikkagi lahkuvad?
Ja ometi mitmed inimesed otsustavad hoolimata kõigest eelnevast toksilistest töökohtadest lahkuda. Mis neid selleni siis lõpuks viib? Pfeffer ütleb, et peamiselt lahkutakse kolmel juhul:
Esiteks. Kui toimub erakordne sündmus, mis on n.ö õlekõrs, mis murrab kaameli selgroo. Kui inimene ei saa minna oma lähedase matustele või tütre sünnipäevale, sest ülemus nõuab mingi ebaolulise tüki tegemist. Kui inimene saab enda arvates hakkama millegi erakordse ja ägeda asjaga ja firma paneb selle sahtlisse ning käseb naasta “oma liistude juurde”. Sündmus, mis eraldi võetuna polegi nii suur ja oluline, ent see on viimane piisk karikasse.
Teiseks. Lähedaste mõju. Ehk kui inimene pannakse kodus, lähedaste poolt valiku ette – sa kas valid tööõhtud ja töönädalavahetused ja siis pole mina/meie enam valikus, korraga ei saa. Või siis tuleb selge sõnum – sellist närvipuntras ja ületöötanud isa, meest, naist, ema ei taha kodus näha. Tee oma valik.
Kolmandaks. Kui inimene on juba füüsiliselt ja vaimselt sedavõrd haige, et on sunnitud lahkuma. Jah, siis ta pole ka võimeline seal enam tööd tegema, ent perspektiiv, et saan terveks ja lähen sinna tagasi, pole aktsepteeritav.
Meie võime olukordi, sündmusi ja inimesi enda jaoks ratsionaliseerida on hämmastavalt arenenud. Me suudame, kahjuks, endale ära seletada nii mõnedki alandamised, tähenduseta töörassimise, kannatamise. Ent kui kaalukausile on pandud vähem elatavad aastad, varajased terviserikked, lähedaste heaolu, siis peaks vist ratsionaliseerimise asemel sundima ennast tegema valikut.
