On üks jutt, mida räägitakse üha uuesti ja uuesti konverentsidel, seminaridel, koolitustel, raamatutes, juhtimisejuttudes. Et nn millenniumi põlvkond, noored on kuidagi sootuks teised inimesed, kellele peaks töötajatena kuidagi hoopis teistmoodi lähenema.
Kuidagi on see jutt tundunud veidi kummaline. Ja veidi nagu “noorus on hukas” tüüpi vanemaealiste inimeste jutuna, mida on alati räägitud. Ent sellegipoolest – konverentsilt konverentsile, seminarilt seminarile rändavad koolitajad, konsultandid, personaliinimesed, kes räägivad, et noored on hoopis teistsugused. Alates “lumehelbekestest” kuni jumal-teab-mis-nimedeni.
Õnneks on veel selles jutus kahtlejaid. USA suurim juhtimise teemaliste juttude faktikontrollija Center for Evidence-based Management (CEBM) võttis ette 80 põlvkondade vaheliste erinevuste teemalist uuringut ning otsisid eelkõige empiirilist ja kvantitaviiset tõestust erinevatele väidetele (st vaatasid numbreid, mitte kvalitatiivseid hinnanguid). Ja siin on see, mida nad leidsid.
Esiteks muidugi see, milline on põlvkondade jaotus:
Põlvkonnad, sünniaeg
Traditsionaalid 1925-1944
Beebibuumi ajal sündnud 1945-1964
x generatsioon 1965-1979
Millenniumlased 1980-2000
Järeldused, mis tuginevad faktidel
Ning edasi siis järeldused pärast faktikontrolli:
1. Tööeetikas ei ole põlvkondade vahel erinevusi. Kõikides põlvkondades valitses uskumus, et kõva töö toob tulemuse, erinevusi ei olnud ka moraalis/eetikas ehk mis on lubatud ja aktspteeritud ning mis mitte, erinevusi polnud ka tahtejõus ja visaduses ning usus iseendasse.
2. Väikesed erinevused olid põlvkondade vahel hoiakutes töösse, tööga rahulolus, pühendumuses organisatsioonile ja kavatsustes kas ma jään või lähen.
3. Suhe vanuse ja paljude tööga seotud hoiakute vahel on päris nõrk. Vanemad töötajad olid veidi enam valmis konkreetsesse organisatsiooni tööle jääma. Nagu ka siis, kui töötajal oli aastatega välja kujunenud juba n.ö positsioon. Ent stereotüüp, nagu oleks vanemad töötajad vähem motiveeritud, osutus lausvaleks.
4. Vanemad töötajad panustasid tuntavalt enam turvalisuse ja enda ümbritseva töökeskkonna korras hoidmisse. Ja samas pühendusid vähem töödele, mis ei loonud väärtust. Vanemad töötajad, kes töötasid keerukamatel töödel ja oli kõrgematel positsioonidel, kippusid pigem enam olema n.ö tipp-tegijad. Seevastu vanemad töötajad, kes töötasid lihtsamatel töödel ja olid ka madalamatel positsioonidel, olid ka madalama tulemuslikkusega.
5. Üks oluline erinevus siiski oli: vanemad töötajad oli selgelt väiksema motivatsiooniga koolituste ja arenguvõimeluste suhtes.
6. Enamik tervisega seotud stereotüüpidest vanemate töötajatega seoses ei leidnud faktilist kinnitust.
7. Vanemad töötajad näitasid paremat hakkamasaamist stressi ja tulemuslikkuse langusega.
Järeldus on üsna otsekohene ja selge, ütlevad faktikontrollijad. Oletatud ja paljuräägitud põlvkondade erinevused tööl ei ole faktilist kinnitust leidnud. Järgmine kord, kui keegi midagi põlvkondade radikaalsetest erinevustest väidab, oleks ehk hea mõte küsida: millised on faktid, mis seda toetavad? PS Fakt, mis toetaks põlvkondade vaheliste erinevuste olemasolu, ei ole “ma ise nägin” või “meil on nii”
