Omamoodi on see kummaline nähtus. Et kõige raskem hetk võistlustel pole sageli lõpus, mil keha peaks justkui kõige enam väsinud olema. Vaid hoopis kuskil teise poole alguses.

Seda on ilmselt kogenud pea kõik sportlased. Kui oled pingutamas n.ö piiri peal. Ja jõuad võistlusega poolele maale ning peas peaks hakkama töötama mõte “ainult pool ongi veel”, siis kipub vahest ligi hiilima tunne, et “oh pagan, teist sama palju veel! Ma pole kindel, kas ma nii lõpuni jaksan minna”.

Väsinud ja õnnelik korraga

Võistlustel käivad väsimuse tunne ja “ma suudan” tunne hoogudena ja vaheldumisi. On ka tuvastatud, et on olemas sportlased, kes tunnevad võistlustel korraga nii väsimust kui õnnetunnet. Ning on ka sportlasi, kes tunnevad korraga väsimust ja “ma ei suuda” tunnet. Ent kummalisel kombel kipuvad motivatsiooni mõttes kõige raskemad hetked mõlematel saabuma võistluse teise poole alguses, kolmandal neljandikul, kui kasutada korvpalli termineid. Miks?

Kaua ma nii jaksan?

Võistlus algab ja lõpeb peas. Ja pea tegeleb pideva kalkuleerimisega – kui suur on minu hetkepingutus? Ja kui kaugele ma sellega jaksan minna? Ning mõistagi, kuna seda kalkuleerimist teeb pigem nn ahviaju ehk aju emotsionaalne osa, siis ei pruugi see tugineda faktidele ehk tegelikule võimekusele ja fookus võib kergesti minna “ma vist enam nii ei jaksa” suunda. Motivatsioon võistluse ajal võib olla veidi nagu laiaks venitud U-kujuga – motivatsioon kui tunne on kõrge alguses, esimeses pooles. Siis järgneb sageli koos esimeste tõsisemate väsimusnähtudega väike langus. Ning kui lõpp ligineb, leiame sageli “kuskilt” justkui uut jõudu, et veel “all-out” vajutada.

Kuidas raske hetk üle elada

Niisiis. Kui algab võistluse “teine poolaeg” ning tegemine tundub üha raskem ja ligi hakkab hiilima mitmesuguseid mõtteid, mis ei aita paremale tulemusele kaasa. Pehmelt öeldes. Allpool ehk mõned lihtsamad asjad, mida katsetada, et oma emotsionaalset ahviaju taltsutada.

1. Keskendu võtmetegevusele. Suuna oma mõte ja keskendumine olevikule ja võtmetegevusele. Proovi mitte mõelda sellele, palju veel ees ootab, vaid keskendu: “ühtlane tugev kerimine”. Või “pikk kõrge küünarnukiga tõmme”. Või “kerge päka peal samm”. Või misiganes see võtmetegevus vastavalt spordialale, võistluse iseloomule on.
2. Keskendu sellele, palju on tehtud. Kui motivatsioon kipub langema, tähelepanu hajuma ja ligi hiilivad kõhklusi tekitavad mõtted, siis mõtle sellele, kui palju on juba tehtud. Olgu selleks mistahes number. See on faktiline kinnitus sellest, et ”ma suudan”.
3. Keskendu järgmisele mini-eesmärgile. Leia endale konkreetne eesmärk – joogipunkt, kilomeetripost, poi vms. Ja kui see on saavutatud, võta uus eesmärk.
4. Loe numbreid või laula. Eksita oma ahviaju ehk loe numbreid, näiteks 1-10ni ja siis uuesti ja uuesti. Üks tuntumaid numbrite lugejaid oli näiteks jooksja Paula Radcliff, kes rasketel hetkedel luges numbreid 1-300ni (siis oli umbes miil joostud). Või siis laula laulujuppi. Üks mu tuttav sportlane laulab mõttes rasketel hetkedel näiteks hümni, ent loomulikult võib see olla mistahes laulujupp, mida on hea ilma suurema pingutuseta korrata.
5. Positiivne sisekõne. Ma olen selleks treeninud, ma olen seda kümneid kordi teinud. Ma olen heas vormis, kannatan selle ära ja see läheb mööda. Ja nii edasi. Psühholoogid väidavad, et parem on sisekõne teha mina-vormis. Mõistagi on hea mõte see jutt, mida endale rääkima hakkad, juba enne võistlust välja mõelda ja seda harjutada.
6. Visualiseeri finishit. Kujuta ennast ette finisheerimas ja finishi järgselt, olles teinud just väga hea võistluse. Lühiajaliselt võib ka see anda korraliku motivatsiooni-boosti ja aitab raske hetke üle elada.
7. Naudi valu. See on veidi veider tegevus. See on endale sisendatud uskumus ja selle kinnitamine endale, et sa oled keskmisest parema valu tolerantsiga (muuseas, pea kõik sportlased on seda) ning valu on hea, kuna siis sa tead, et teed korralikku pingutust.

Mõnele sobib üks asi, teisele teine. Tavaliselt on “taltsutamine” pigem kombinatsioon erinevatest asjadest. Ehk mis sa teed ja ütled endale siis, kui algab “teine pooleaeg”.