Käes on aeg, kus ei möödu paari tundigi, kuni keegi tuttavatest postitab pildikesi toredatest treeninglaagritest. Hispaania lõunarannik. Itaalia maalilised mäed. Mallorca. Ja nii edasi. Õnnelikud ja üldse mitte väsinud näod pärast 2 kilomeetrise tõusu võtmist. Või pärast 100 kilomeetrist sõitu kohvitades. Küll nad on tugevad ja kus ikka treenivad!
Tõenäoliselt on seda teinud pea kõik sportlased. Mõõtnud vastaseid. Ja teinud seda moodsal ajal moodsate vahenditega. Facebookis. Või Instagrammis. Või Stravas. Või Endomondos.
Ja muidugi teinud siis järeldusi konkurendi treenituse ja võimekuse kohta. Ent mitte ainult, järeldusi õnnelikkuse ja jumal-teab-mille-kohta veel… Milledest suuremal osal – ka justkui ka treenitust puudutavatest asjadest – ei pruugi konkurendi tegeliku võimekusega suurt pistmist olla ning mille ainukeseks tulemiks – seda heal juhul – on enda asjatu närvi ajamine. Halvimal juhul on tagajärjeks mõtted, nagu “nojah, vaata kui kõva ta ikka on, ja see on veel üks kinnitus sellest, kui andetu/vähetreenitud/kehva ma olen”.
Teistega peab ennast võrdlema, aga…
Alustuseks üks oluline müüdi kummutus. Ei tasu liiga tõsiselt võtta soovitusi mitte end teistega võrrelda. Internet on täis toredaid meeme stiilis “Lõpeta enda teistega võrdlemine ja sa saad õnnelikuks.” Võib-olla. Ent mitte spordimaailmas. Õigemini, võib-olla saad õnnelikuks küll, ent peaaegu kindlasti ei tee sa oma võimetele vastavat parimat tulemust. Niisiis, kui sulle läheb korda tulemus ja oma parima tegemine, siis teistega võib võrrelda ja peabki võrdlema. Ent võrdlusi tuleb teha õige kehaosaga, võrreldes õigeid asju ja õigel ajal.
Miks me kipume võrdlema?
Miks me üldse kipume ennast teistega võrdlema? Lihtsalt ja lühidalt – me vajame inimestena kõik üht väga olulist asja: tunnetust, kus me sotsiaalses mõõtmes inimesena asume. Siia on segatud tubli annus vajadusest olla teiste poolt aktsepteeritud ja tunnustatud. Ning võrdlus teistega on see, mis peaks andma meile infot, millest saame teha järeldusi enda kui inimese kohta ning ka selle kohta, kus me n.ö nokkimisjärjekorras asume (kui kasutada mafia sõnavara).
Ka ahviaju tahab end võrrelda
Kõik on selge ja arusaadav. Ainuke häda on selles, et me ei kipu koguma infot (ainult) mõistusega. Infot kogub ka meie emotsioonide, alalhoiuinstinkti, ego ja muu taolisega tegelev nn ahviaju. Õigupoolest tema ongi esimene, kelleni mistahes välismaailmast tulev info jõuab. Ja tal on muuhulgas kalduvus paranoiale, katastroofmõtlemisele. Tal pole vaja fakte, ta teeb järeldusi kiiresti ja kõhklusteta. “Küll on kõva mees, sest tal on suur spordikell” või “see on küll tugev naine, juba ratas on tal eriti äge” stiilis.
Abiks on ehk paar fakti:
1. Inimesed näitavad või vähemasti proovivad näidata ennast reeglina vaid positiivsest küljest
Seda kutsutakse kuvandi juhtimiseks (impression management). Ehk see, mida sa Facebookist, Instagrammist jne näed, on vaid killuke konkurendi elust. “Tegin just 100kilomeetrise rattaringi, all good ja tuju 110prossa peal,” teatab konkurent cool’ide päikeseprillide tagant naeratades, taamal kaunid vaated Hispaania mägedest. Jättes ehk ütlemata, et kuskil 70 kilomeetri peal oli haamer ning eelmised trennid ei küündinud poolenigi sellest kilometraazhist.
2. Mida rohkem sa sotsiaalmeediat tarbid, seda vildakamaks su taju konkurendist muutub
Uuringud on korduvalt näidanud seost – mida sügavamalt ja kauem sa Facebookis, Instagrammis jne teiste inimeste tegemisi jälgid, seda enam oled aldis kahele nn heuristilisele tajuveale. Ehk esiteks nn halo-efekt ehk sa hakkad omistama inimesele oskusi, omadusi, võimekust, mille kohta sul tegelikult info puudub. Nt kui konkuendil on uus viimase peale tippmudeli ratas, siis on ta sinu silmis justkui hüppeliselt oma võimekust tõstnud. Ja teiseks oled sa avatud nn nähtavusele tajuveale – inimene tundub lihtsalt võimekas ja tugev, kuna ta on (sinu jaoks) nii palju pildil.
3. Kui oled passiivne (st ainult vaatad) sotsiaalmeedia kasutaja, siis oled vähem rahul oma elu ja tegemistega, ütleb uuring.
Ja see vähem rahulolu on seotud lihtsa inimliku tunde – kadedusega. Kadedus pole tore tunne ning pikaajaliselt seda tundes närib see sportlase (õigupoolest iga inimese) enesekindlust.
Mõned lihtsamad nõuanded ka:
1. Ratsionaalne võrdlus ehk võrdle fakte ja seda, mis on konkreetselt seotud võimekuse kasvatamisega
2. Teadvusta, et see, mida sa sotsiaalmeediast näed, on hoolikalt ilustatud kuvandiloome
3. Lõika ennast ära FBs ja Instagrammis ühepoolsest stalkerdamisest. Tee endale reegel, et saad vaadata ainult siis, kui ka ise postitad.
4. Tee list oma kangematest konkurentidest ja tee nendega näost-näkku tutvust. Ja selgub, et nad on täitsa tavalised inimesed, oma murede ja rõõmudega. Oma tõusude ja mõõnadega. Inimesed, nagu me kõik.
