Kõik, kes on Pühajärve triatlonil – vanasti 111 nime kandnud võistlusel või nüüdsel Otepää 70,3 poolpikal – käinud, teavad seda. Teavad seda tunnet, mis tuleb pähe ja kehasse jõudes Poslovitsa tõusu alla.
See on see, millest vähemalt mitmete harrastajate seas enne ja ka pärast võistlust räägitakse. Enne – kuidas “minusugusele lamemaa inimesele saab see mägi katsumuseks” – ja pärast – “kõik oli hästi kuni selle Poslovitsa tõusuni. Ja seda pidi veel kaks korda tegema!”. Saavutuseks loetakse mõnikord juba ka seda, kui sealt tõusust joostes üles minnakse. Kui ei pea käima hakkama…
Pidurdavad uskumused
Meil kõigil on uskumused. Uskumused iseendast, oma võimekusest. Ja eespool kirjeldatud “emotsionaalne suhe” tolle mõrvartõusuga (näed, jälle uskumus-hinnang lipsas sisse :-)) on just seda tüüpi uskumus, mis tegelikult inimese päris võimekuse avaldumisele piduri paneb. “Ma ei suuda mäkke vajutada!” või “Ma ei suuda siledal järel püsida!” või “Ma ei suuda stardis kiirendada!” on just seda tüüpi uskumused. Kuidas nad siis pidurdavad? Ja mida nendega ette võtta?
Kuidas pidurdus toimub ehk ABC teooria
Pidurdusmehanism on tegelikult üsna lihtne. Psühholoogid kutsuvad seda ABC teooriaks. Kus A on sündmus (mäe alla jõudmine) ja C on emotsioon (ma ei jaksa siit joostes üles minna). Ning B nende vahel on uskumus (ma pole kõva tõusudel jooksja). Ehk esimene ja võib-olla isegi üks olulisemaid asju siit kaasa võtta on: ükski sündmus või inimene ehk A ei tekita emotsioone. Emotsiooni C ehk “mul pole jõudu siit üles joosta” tekitab uskumus ehk B – kui inimene ikka usub, et ta ei suuda tõusudel üles minna, siis… võib olla üsna kindel, et ta ei suudagi seda teha. Ent veelkord, seda ei põhjusta mägi ega isegi inimese enda füüsiline valmisolek. Seda põhjustab reeglina uskumus.
Tunnetel on füüsiline väljund
Ehk uskumus tekitab tundeid, emotsioone. Edasi on aga juba üsna lihtne. Emotsioonidel on reeglina füüsiline väljund ehk me reaalselt tunneme tundeid oma kehaga. Külm higi, jõuetus, nõrkus, tugevus, toonuses keha, jaksan küll või siis ei jaksa ikka üldse. Need kõik on tunnete tagajärjed, mida me tunneme reaalselt kehaga. Muuseas, mõistust – seda kes plaane teeb, analüüsib, jooksu või rattasõidu ajal kella vaatab ja keskmisi arvutab – me kehaga ei tunne. Küll aga tunneme seda, mida me numbritest järeldame. Ehk lihtsamalt – jõudes mäe alla ja uskudes, et “ma ju pole tõusudel jooksja”, võib inimene tunda nõrkust, jõuetust ja peas hakkab mingi hääl (nn ahviaju) rääkima: noh, käi natukene, läheb kergemaks…ainult natukene, pärast jooksed jälle edasi… Nii ta läheb.
Uskumus ei pruugi tõele vastata
Üks põnev detail pidurdavate uskumuste kohta veel. Need ei pruugi üldse tõele vastata. Uskumuste tekkimise mehanism on üsna keerukas, mõju avaldavad nii enesekindluse erinevad tasemed, varasem kogemus jne. Jah, võib-olla ei läinud inimene eelmisel korral mäest üles joostes, ent see ei tähenda, et ta poleks sel korral võimeline seda tegema. Ent eelmise korra pealt tekkinud uskumus istub sees ja kraaksub, alguses tasa, pärast valjemini: no ilmselt ikka ei jaksa, vaata, eelmisel korral ka ei jaksanud…
Kuidas uskumused lauale saada
Kuidas siis oma uskumused lauale saada ja mida nendega ette võtta, et nad vähemasti ei takistaks (päris ümber n.ö tugevusteks pöörata kõiki on vast vähemasti lühikese aja jooksul keeruline). Üks võimalik viis uskumuste neutraliseerimiseks on näiteks nii:
1. Pane kirja 3-5 (NB! mitte rohkem) peamist negatiivset uskumust, mis sind tagasi hoiavad (lihtsamalt: pane kirja need “jamad”, mida sa endale ütled – ma olen nõrk tõusudel jooksja, ma olen kehv startija, ma olen ….)
Näide: Ma ei saa tõenäoliselt kunagi nii kiireks ja tugevaks, et jaksaks üksi eest ära sõita.
2. Kirjuta iga uskumuse-väite taha kirjuta enda kriitika kohta sisuline, tähenduslik ja faktidele tuginev ümbersõnastus, mis vastaks muuhulgas küsimusele “Ja mis siis?”. Keskendu palun pigem enda aktsepteerimisele kui enese kritiseerimisele.
Näide: Mul on piisavalt jaksu ja vastupidavust, et suuta püsida ja kaasa minna mistahes grupiga. Ja kui ma ei suudagi veel eest ära minna, siis läheb see korda ainult mulle, mitte kellelegi teisele.
Kui soovid, võid selle harjutuse põhja alla laadida siit.
Hirm kardab päevavalgust
Mis sellisel moel kirjeldamise iva on? Kaks asja: esiteks, hirm kardab päevavalgust. Kui inimene on oma negatiivsed uskumused lauale saanud, siis nende mõju väheneb, nad on otsekui laual olev selgelt nähtav ja katsutav “jama”, millega saab reaalselt midagi ette võtta. Kuni hirm, negatiivne uskumus on peas, on raske sellega midagi teha. Ja teiseks, nii esimese sammuna neutraliseerib inimene oma hirmu, negatiivse uskumuse – vähendades tema tähtsust ning ka ärevust, mida ta tekitab. Ja jällegi, see loob võimaluse, et soovi korral saab temaga midagi ette võtta.
Siit samm edasi on oma uskumustest ühe välja valimine – see, millel on kaalukaim mõju sportlase tulemuslikkusele. Ning siis saab selle juba eraldi ette võtta ja kasvatada ning toita endas uskumuse “ma ei ole tõusudel tegija” asemel uskumust “mäed on minu sõbrad”. Kuidas, on juba omaette lugu 🙂
