Eskimotel on lume jaoks olemas 50 erinevat sõna, ent kestvusportlastel on kannatamise kohta 51 sõna, alustab spordipsühholoog Simon Marshall juttu valust ja kannatamisest.
Järgnev jutt ongi eelkõige mõeldud just kestvusportlastele, kelle edukus sõltub suuresti pingutusest tuleneva ebamugavustunde talumise võimest. Tjah, mis tore peen nimetus asjale, mida võib ehk lihtsamalt kokku võtta sõnaga – kannatamine. Niisiis, järgnev tugineb suuresti Marshalli ja tema naise Lesley Patersoni (profitriatlonist, mitmekordne maailmameister) raamatus “The Brave Athlete” kirjutatule.
Vahe spordivalu ja vigastuse valu vahel
Esimene asi, millest peaks rääkima – mida kannatamise ja valu all spordi kontekstis silmas peetakse. Mõni aeg tagasi käisin tegemas ühte ettekannet spordist ja motivatsioonist ning kui märkisin, et areng ja tulemuste parandamine eeldab ka valu, siis oli kuulajate seast tunda arusaamatust. Mis mõttes valu? Niisiis, me ei räägi valust, mis on tekkinud lihaserebenditest, haigusest, luumurdudest või millestki veel hullemast. Spordi kontekstis valu eristamiseks võib küsida lihtsa küsimuse: Kui ma jätkan praegust tegevust ja ignoreerin valu, kas asjad võivad minna palju hullemaks? Kui jah, siis pole tegemist “pingutusest tuleneva ebamugavustundega”. Vaid pigem vigastuse, haiguse vms. Ja seda ei pea edasise pingutamisega kannatama.
Aju ei lase meil ebamugavustunde kätte surra
Nüüd siis sellest kannatamisest, mida tunned maratoni 33-l kilomeetril või rattavõistluse poolel mäel või…, noh, tead küll. Kõige olulisem asi, mida peaks ehk teadma, on see, et teadus ütleb: meie aju ei lase meil pingutusest tuleneva ebemugavustunde kätte surra. Meie süda ei hüppa välja, meie kopsud ei plahvata, meie musklite rakud ei sure hapnikupuuduse kätte. Ainus hirmus asi, mis võib juhtuda (ja juhtubki!), on see, et see tundub lihtsalt nii hirmus!
Mis on kannatamine?
Edasi. Mis vahet on valul ja kannatamisel? Valu on ebameeldiv tunne, mis on tingitud rakkude kahjustumisest, millel on omakorda oluline mõju meie närvisüsteemile. Sportlased kipuvad ka eristama n.ö head valu – see on näiteks pärast tugevat trenni, “lihased kasvavad”, öeldakse vahest – ja halba valu, mis kaasneb juba vigastustega. Ent kannatamine on midagi muud. Kannatamine (ikka see pingutusest tulenev ebamugavustunne) on see, kas ja millisel moel ning määral me valu talume ning kuidas me seda endale tõlgendame, seletame. Mida see valu tähendab, miks ta seal on, kui tähtis ta on, kui kaua sa enda arvates suudad seda taluda. Kannatamise võime oleneb muuhulgas tujust, enesekindlusest, väsimusest, varasemast kogemusest jne. Ning see on oskus. Mis tähendab, et see on õpitav.
Faktid kannatamise kohta
Enne “kuidas kannatamist treenida” juurde minekut paar teadusega tõestatud fakti kannatamise kohta.
- Sportlastel, eriti kestvussportlastel on võrreldes n.ö tavainimestega kõrgem kannatamise lävi. Ning uuringud ütlevad, et see on tingitud pigem treeningutest kui et nad on juba loomulikult kõrgema lävega treeninguid alustades.
- Kannatamise lävi oleneb päris tugevasti sellest, kuidas sa seda tajud ja endale seletad. Kas kannatamine on ootamatu või oled selleks valmistunud, kas sa tead kui palju on lõpuni (ja usud, et suudad selle ära kannatada) või mitte. Ja nii edasi. Vast enamik meist on kogenud tunnet, kuidas jooksu või rattasõidu viimasel kilomeetril – no kui ikka üldse enam justkui ei jaksa – on mõte “ainult üks tühine kilomeeter veel” toonud meist välja jõuvarud, millest polnud justkui aimugi.
Kuidas kannatamist treenida
Nagu öeldud, kannatamine on oskus, see tähendab, et kannatamise lävi ja võimekus on treenitav. Mõned võimalused enne võistlust:
- Treeni kannatamist
Pane endale kirja kolm kohta, kus sa tead juba ette eelseisvatelt võistlustelt, et seal läheb raskeks. Ning pane ka kirja, kuidas sa nendeks konkreetseteks kannatamisteks saad ette valmistuda (kui soovid, võid täitmiseks vormi alla laadida siit). Näiteks: kui sinu kirstunael tundub olevat mäed, siis on ehk mõistlik lülitada treeninguplaani sisse mäkkejooksu lõike. Ja ikka selliseid, mis võimalikult hästi simuleeriksid võistlusolukorda – väsinuna mäkke rühkimise kannatamist. - Tee kannatamise edasisidet
Lihtsamalt, istu maha. Võta endale 5-10 minutit. Pane silmad kinni. Ja kujuta endale ette kannatamist, konkreetses võistluses konkreetses kohas. Mida sa näed, kuuled, tunned? Piltlikult ela see kannatus kogu oma sügavuses läbi. Miks? Sest aitab su ajul kohaneda, valmistuda. PS Kindlasti pole hea mõte proovida endale sisendada, et tegelikult ei ootagi ees kannatamist, ainult “kerge ebamugavustunne” – nagu öeldakse arsti juures enne süsti saamist. See alandab kannatamise lävi, mitte ei tõsta seda. Ning pettumus, valu ja kannatamine – milledest kaks viimast vähemasti kestvusspordis tulevad niikuinii – tunduvad seda tugevamad.
Kuidas kannatada võistluse ajal
Ent mida teha siis, kui sa oled juba teel, 33-le kilomeetrile või poolele mäele jõudnud ja… valus on, enam ei jaksa. Ning sinu nn ahviaju räägib sulle: sa ei jaksa enam, sa oled väsinud, sul on valus, peatu, kasvõi ainult korraks. Paar võtet ehk aitavad veidi.
- Eksita oma ahviaju, loenda numbreid
Hakka lugema numbreid 1-10ni. Näiteks ühes rütmis jooksutempoga. Iva on selles, et aju suudab tegeleda vaid ühe mõttega korraga. Ning 10ni lugemine hoiab aju piisavalt tegevuses, et mitte lasta tal minna hädaldamise tsooni. Muidugi, hoia oma mõte ka piisavalt lihtne (mida numbrite loendamine on), Eukleidese teoreemi üle juurdlemiseks pole maraton ehk õige koht. - Jupitamine
Elevanti süüakse ikka üks tükk korraga. Ehk kui sa mõtled selle peale, et “100 kilomeetrit kannatamist”, siis tundub see mõnikord juba enne peale hakkamist pea võimatu ettevõtmine. Ent “järgmise joogipunktini ehk 10 kilomeetrit veel” suudame me ära kannatada küll. Lihtsamalt, jupitamine tähendab piltlikult öeldes maratoni jooksmist joogipunktist joogipunkti. Ja ajule on sellist “lühiajalist” kannatamist palju lihtsam taluda. Pealegi, kui oled ühe jupi ära teinud, tabavad sind edutunne ja mitmed toredad õnnehormoonid, mis muudavad edasise kannatamise “kergemaks”.
Niisiis. Ilma kannatamiseta, ebamugavustundeta on vähemasti kestvusspordis keeruline kui mõtte võimatu oma tegelikku potentsiaali ära kasutada. Ent paremaks kannatajaks saamine on pigem treenimise kui loomuliku kannatajatalendi (või mis see õigupoolest ongi?) küsimus.
