See mis tundub mõistlik, pole sageli kasulik. Nii on ka ühe enamlevinud nõuandega “rahune maha”.
Olen kohanud sportlasi – ja mea culpa, ma ise olen seda ka korduvalt teinud – kes on võistluse maha pidanud mitmetel öödel enne päris võistlust. Mõttes. Tundide viisi kedrates. Kas ma ikka jaksan sellest mäest üles minna, kui head ikka konkurendid on, peaasi, et ma nüüd SEDA tegemast ei unustaks. Ja nii edasi. Lõputu hulk mõtteid, emotsioone, mille tulemusena on hommikul tunne, nagu oleks keegi sind öösel märja rätikuga läbi klobinud. See mis mõõdukal ja mõistlikul moel tehes (visualiseerimine!) aitab paremat tulemust teha, on mitmetel juhtudel aga muutunud äärmuslikuks ärevuse väljenduseks. Ent sellega see veel ei lõpe.
Ülevoolav suhtleja
Alati enne võistlust võib kohata kedagi, kes on joviaalselt ja ülevoolavalt lõbus. Kes on kui suhtlemismasin, tahab kõigile õlale patsustada, paar lõõpivat märkust teha. Ja öelda lõppu, otsekui vabandades, et “ma olen päris närvis, ma ei teagi, kuidas ma saan…” Ja nii kuni stardipauguni. Ja alati, kui hästi otsida, võib kohata ka kedagi, kes on tõmbunud vahetult enne võistlust nii füüsilises kui vaimses mõttes endasse. Siis on kaks varianti, kas inimene päriselt keskendub (kuidas seda süsteemselt teha, sellest edaspidi) või on ta n.ö kangestunud ärevusseisundis – ta on lihtsalt hirmus närvis. Ja see teadmine ajab teda veel rohkem närvi…
Parim tulemus siis, kui võistlus on “põnev”
Ent see kõik ei pea nii olema. Täpsemalt, endale “ma olen närvis” kinnitamine ei aita kuidagi parema tulemuse tegemisele kaasa. See on ilmselt kõigile selge. Ent paremale tulemusele ei aita ka kuidagi kaasa nõuanne “Rahune maha”. Sest seda on päris raske teha. Ning paradoksaalselt, isegi kui õnnestub maha rahuneda, siis tulemus palju ei parane. Parim tulemus spordis, nagu ka elu muudes valdkondades, tehakse tõenäolisemalt siis, kui inimene ON närvis, ent ta teadvustab seda hoopis teise tundena. Kui ta teadvustab ja ka üle kinnitab, et see, mis teda ees ootab, on PÕNEV. Luba ma seletan.
90% inimestest annab kehva nõuande
Esiteks maha rahunemisest. Mis on sinu esimene nõuanne kellelegi, kes ütleb, et ta närvis? Kui sa oled uuringu järgi nagu 90% inimestest, siis sa ütleksid “Rahune maha” või “Võta vabalt” või midagi muud sarnast. Ja see on üks erakordselt kehv nõuanne. Miks? USA ja Briti ülikoolides on tehtud terve trobikond eksperimente (tuginen siin muuhulgas Daniel McGinni raamatus “Psyched up” kirjeldatule) ärevuse ja selle “maandamise” kohta. Ja üks järeldustes on: ärevuse ja “maha rahunemise” vahe on sedavõrd suur, et seda on raske, enamikel olukordades pea võimatu piisavalt lühikese ajaga saavutada. Ärevus ja kõhklus jääb sisse, isegi kui see on n.ö pealispinnalt kuhugi sügavamale surutud. Ent veel – isegi kui seda suudaks teha, ei ole maha rahunemine tulemuse tegemise mõttes kõige parem lahendus.
Magus koht – põnevus
Pea kõik ärevuse ja tulemuslikkusega seotud värskemad uuringud ütlevad: kõige parema tulemuse teevad need, kes on suutnud oma ärevuse ümber sõnastada põnevuseks. Ehk n.ö magus koht, kuhu enne võistlust mentaalselt jõuda, on see, kui sa tunned ärevust ja seletad seda endale põnevusega. See on ka see nõuanne, mida kahjuks vaid 8% inimestest teisele ütles: “mõtle ja räägi endale, et see on põnev”. Niisiis, veelkord mustvalgena uuringute tulemused: kõige kehvema tulemuse teevad tõenäoliselt inimesed, kes on närvis ja ka teadvustavad-ütlevad endale, et “ma olen närvis”, neist veidi paremini läheb tõenäoliselt inimestel, kes on “maha rahunenud”, mentaalselt päris rahulikud ja parimaid tulemusi näitavad need, kes on küll mõõdukalt närvis, ent on ka suutnud võistluse enda jaoks mõelda põnevaks.
Kuidas võistlust põnevaks mõelda
Kuidas seda teha? Võimalusi on mitmeid. Näiteks äkki endale umbes sellist juttu rääkides:
Ükskõik mida keegi teine mulle räägib või ütleb, ma ei pinguta maha rahunemisega üle. See, et mu peopesad higistavad ja pulss on korralikult üleval, on märk sellest, et minu jaoks on tegu olulise võistlusega. Ja see on ka märk sellest, et ma oled põnevil ja mu keha valmistub pingutuseks. See võistlus on suurepärane võimalus mul näidata oma võimekust, milleks ma olen treeninud. Ja, noh, ausalt öeldes olen ma täitsa põnevil, mis saama hakkab, sest tõenäoliselt olen ma ikka võimeline enamaks kui hetkel isegi usun.
Ja võid võistluseelse soojenduse ajal ka ümiseda endale omatehtud lauluviisi sõnadega: see on nii põnev, see on nii põnev….” 🙂
