Miks ma ometi nii vedel olen? Kuidas ma siis ei suutnud veidi enam pingutada? Miks ma nii kergelt alla andsin?
Need ja teised sarnased küsimused, hüüatused on meil kõigil peast läbi käinud. Eriti pärast untsu läinud võistlust. Või kui trennis pole suutnud viimast seeriat-lõiku plaanijärgses mahus või võimsusel või kiirusel teha. See on enesekriitika ja see on igati loomulik ja inimlik reaktsioon – tahtsime, soovisime, unistasime, plaanisime ja välja tuli… pehmelt öeldes mitte nii, nagu tahtsime. Pettumus. Ja pettumine iseendas on üks jõulisemaid ja tugevamaid emotsioone, mis inimesel tekkida saab.
Enesepiitsutamine võib kesta nädalaid
Ehkki olemuselt loomulik ja inimlik, ei pruugi selline enesepiitsutamine aga tulemuslikkusele, paremaks sportlaseks saamisele sugugi kaasa aidata. Seda just siis, kui selline – kas enesehaletsus või siis vihane piitsutamine venib pikema ajaliseks. Olen kuulnud sportlastest, kes suudavad nädala või ka kuu “põdeda” metsa läinud võistluse üle. Olen ka kaugel sellest, et väita, nagu ei peaks lati alt läbi jooksmine emotsioone, sh enesekriitilisi emotsioone tekitama. Küsimus on: kaua see kestab ja mis selle tulemusena muutub, mis edasi saab?
Ülemäärane kriitika suurendab läbikukkumise hirmu
Võib-olla alustuseks sellest, miks enda pikemaajaline praadimine pole just liiga mõistlik tegevus. Eelkõige seepärast, et see suurendab oluliselt meie hirmu läbikukkumise ees. Ja mida enam me kardame läbi kukkuda, seda niruma tulemuse tõenäoliselt teeme. Mõned asjad, mis seda hirmu võimendavad, abiks Texase ülikooli professor Kristin Neff:
1. Ülemäärane ja karm enesekriitika kahjustab meie võimekust asju ära teha.
Sportlastega tehtud uuringud kinnitavad, et hirm läbikukkumise ees mõjub meile nagu isetäituv ennustus – teadlaste sõnul tekib meil “lämbumise” tunne, meie keha, meeled on otsekui halvatud, hakkame liikuma nagu aegluubis. Tunne on ilmselt tuttav kõigile, kes on sporti teinud ja teevad.
2. See paneb meid liiga kergelt alla andma.
Läbikukkumise hirm, mida enesekriitikaga endale sisendame, sunnib meid alla andma veel enne kui asi tegelikult kriitiliseks on muutunud. Rühid mäkke ning poole mäe peal tunned, et ikka pagana raske on. Siis hakkab aga keegi su peas rääkima: no jah, jälle sa ei jaksa, teadagi, läheb nagu eelmisel korral… Pea annab enne alla kui keha, on teadatuntud tõde. Ja nii lõpetame ka pingutamise kaugelt enne, kui meie tegelik võimekus lubaks.
3. See viib kehvade otsuste tegemiseni.
Enesekriitikaga kaasnev läbikukkumise hirm võib viia petmisteni, ebaeetiliste tegudeni, näitavad uuringud. Sõnaga, oleme valmis tegema kõike, et mitte ebaõnnestuda.
4. See võib viia ka eemaldumiseni sellest, mida me päriselt tahame.
Valime neid võistlusi, kus saame särada, võtame ette ainult väljakutseid, kus võit on kindel. Ent see võidurõõm on üürike ja sisimas me teame seda. Võime aga selle kõige käigus kaotada silmist need asjad, mis päriselt rõõmu ja rahuldust pakuvad.
Kuidas aga siis ülemäärase enekriitikaga toime tulla, kuidas seda n.ö kontrolli alla saada? Selliseks, mille kohta nii ise kui teised ütleksid “mõistlik” ja mis ka võimaldaks treenida ning võistelda enesekindlamalt, toetudes reaalsustajule ja analüüsile, mis on sportlase võimekusega oluliselt enam korralatsioonis, kui emotsioonidest pakatav ja katastroofmõtlemisele kalduv halvav enesekriitika. Vahendeid ja meetodeid on mitmesuguseid, allpool neist paar tükki.
Kiire abi
Kirjuta endale kiri. Jah, lugesid õigesti – nagu Naksitrallide raamatus Muhv tegi – kirjuta endale kiri. Kujuta ennast ette enda kõige paremaks sõbraks ja kirjuta, nagu kirjutaks sinu kõige parem sõber sulle. Ta teab sinu soove ja tahtmisi. Ta teab sinu üleelamisi ja pettumusi. Ja ta kirjutab siis sulle, äkki midagi sellist:
Kallis Raimo
Ma tean, et sul on praegu raske. Ma tean ka, mida sa tahtsid saavutada. Ja mul on pagana kahju, et see sedasi nüüd välja kukkus… Aga tead, Raimo, see ei ole maailmalõpp. Mõtle sellele, mida sa oled hoolimata viimasest tagasilöögist ikkagi võitnud. Sa oled mulle alati olnud eeskujuks, kuidas sa tagasilöökidest üle saad ja edasi lähed…
Ja nii edasi, sisu piirideks on ainult meie enda fantaasia. Miks endale kirja kirjutamine töötab? Peamiselt kaks põhjust.
Esiteks, kellegi teise silme läbi asjadele vaatamine aitab meil luua distantsi jama, sündmuse, tagasilöögi ja meie endi vahele. Kui tagasilöök on tugev ja me oleme oma mõtetes endiselt veel sündmuste keskel, on hirmus raske midagi mõistlikku ja konstruktiivset endale öelda.
Ja teiseks, meie parim sõber ju ei materdaks meid. Ta ei ütleks: “ohh, sa oled ikka üks luuser küll.” Sõber teab, et meil on niigi raske. Ta lohutaks, teeks pai ja annaks endast parima, et me lõpetaks enda süüdistamise. Sest enda süüdistamine ei vii kuhugi (tegelikult küll viib, aga mitte sinna, kuhu tahaksime) ja sõber, olgugi imaginaarne, tahab meid ju sellest piinlemisest päästa. Niisiis, kirjuta endale kiri.
Mõistliku enesekriitika treenimine
Kuidas aga teha nii, et selliseid ekstreemseid endapiitsutamise hetki ja perioode üha vähem oleks? Üks viis on proovida ennast treenida vaatama oma tegemistele läbi konkreetse tagasisidestamise mudeli, mitte läbi emotsioonide. Iga kord, pärast vähegi olulist trenni või võistlust vaadata sündmusele tagasi läbi samasuguse tagasiside shablooni. Pole vahet, kas sündmus, tulemus on positiivne või negatiivne – see on puhtalt emotsioonide küsimus – oluline on proovida harjutada ennast sündmusi tõlgendama ka mõistusega. Näiteks üks üsna lihtne võimalik viis on selline:
Pärast sündmust esitad endale (ja muidugi ka vastad) 4 küsimust:
1. Mis oli eesmärk, mida tahtsin saavutada?
NB! See eeldab, et reeglina peaks olulistel võistlustel ja ka treeningutel olema eesmärk, muidu ei saa ju tulemust millegagi võrrelda. Ja veel üks asi – lisaks tulemuseesmärgile (koht, numbriline tulemus vms) peaks olema ka tegevuseesmärk (nt hea pikk tõmme ujumises, ühtlane kerimine rattas vms tegevus, mille tegemine toob edu – kirjutan sellest mõnikord pikemalt)
2. Mis läks hästi? Ja miks?
Midagi läheb ikka hästi, ka kõige hullema tagasilöögi korral. Mis see oli ja miks hästi läks? Pane kirja 2-3 asja.
3. Mis ei läinud oodatult? Ja miks?
Siia pane kirja 2-3 asja, mis läksid metsa. Ja miks nad metsa läksid. Kiretu kirjeldus, mitte emotsioonide puhang.
4. Mis edasi teed?
Mida sa nüüd selle teadmisega edasi teed? Kas muudad treeniguid? Hakkad eraldi lisaks mingit võimekust harjutama? Võtad lihtsalt teadmiseks? Lühidalt, mis sa sellega edasi teed. See on ka vast kõige olulisim punkt – kui sa enamike asjadega, mida õppisid, üles kirjutasid, midagi edasi ei tee, kui sa jätkad täpselt samamoodi nagu siiani, siis… mispärast peaksid sa ootama tulevikus teistsuguseid tulemusi, kui tuli nüüd?
Muidugi, võtmesõna, nagu igasuguse treeningu puhul, on siin regulaarsus. Mõtteviis, harjumused, enesekriitika tegemise viis muutuvad regulaarse treeninguga.
Kui soovid endale alla laadida tagasiside treenimise põhja, siis leiad selle siit
