Mul on üks tuttav tippjuht, keda seaksin iga kell eeskujuks enamikule Eesti juhtidest. Võiksin loetleda neid oskusi ja tegevusi, mida ta siis juhina omab ja teeb – ja ta teeb paljusid asju tõesti hästi. Ent võib-olla märkimisväärseim n.o oskus on tal järjepidev iseenda arendamine. Ja seda teeb ta, erinevalt jällegi levinud tavaarusaamast lähtudes, keskendudes oma nõrkuste arendamisele.
“Kuidas siis nii?” küsisin tema käest kevadel, “Kõik räägivad ju sellest, et keskenduma peaks oma tugevustele, nende arendamisele. Ei saa ju inimene muutuda kellekski, keda ta pole.” Juht naeratas, nõjatus üle laua lähemale (kohtusime ühes Tallinna kesklinna kohvikus) ja ütles midagi seesugust: “Tead, ma pole sellest tugevuste arendamise asjast kunagi aru saanud. Kui ma tunnen ja näen, et ma mingit asja ei oska ja ometi oleks mul seda vaja, et olla parem juht, siis ma õpin selle ära. Mul üsna ükskõik, kas see on mu tugevus või nõrkus.”
Motivatsioon kolmandiku võrra kõrgem
On teada, et oma tugevustega, nende asjade ja oskustega, mida sa juba oskad ja teatud tasemel valdad, tegelemine on umbes kolmandiku võrra motiveerivam kui pusida asjadega, mis on sinu n.ö nõrkused. Mida sa ei oska ega valda. Lihtsamalt – tegelemine sellega, milles oled hea… tundub ka hea. Ja just see motivatsiooni tasemete erinevus pluss varasemast tegevusest või geneetikast tulenenud eeldatavad eeldused on vast peamised põhjused, miks soovitatakse tegeleda just tugevuste arendamisega. Õige jutt. Ent siis hakkab saatan detailidesse pugema – kuidas ma siis konkreetselt ikka arendan seda, milles ma juba hea olen? Nii jõuan ma ikka justkui nõrkuste juurde, asjade juurde, mida ma ei oska. Ning kogu konsultantide ja juhtimisraamatute ja personaliinimeste jutt tugevuste arendamisest kukub kokku. Või kas ikka kukub?
Tugevus – hea projektijuht
Mulle tundub, et rääkides arengu puhul tugevustele keskendumisest ja nõrkustega mitte tegelemisest või nende mõju vähendamisest kipume rääkima erineva taseme asjadest, oskustest, omadustest. Näitlikustades. Kui inimene on näiteks päris hea projektijuht, tema projektid saavad õigel ajal ja oodatud tulemusega valmis ning ka projektis osalenud inimesed on rahul ja rõõmsad. Arenguvestlusel ütleb talle juht: “Sa oled hea projektijuht, sa suudad hoida tegevusi joonel ja inimesi kaasatud, see on su tugevus.” PS Omaette teema on muidugi see, kust ja kuidas on tugevus, õigupoolest igasugune tugevus, tekkinud. Võib-olla on sellel mõned geneetilised eeldused, ent kindlasti on mängus varasemast elust teatud tüüpi harjutamine (kirjutasin sellest siin ja siin). Ent, igaljuhul, tugevus.
Valed nõrkused
Ja nüüd hakkab siis “areng”. Ehk kõrvale võetakse siis “nõrkused”: sa ei oska inimesi värvata, sa oled nõrk uute ideede genereerimisel, sa oled kehav selles “igapäevases rutiinitöös” – misiganes see siis võib tähendada. Ja nii hakatakse nõrkusi arendama… Nõrkusi, mis ei aita inimesel kuidagi olla parem projektijuht. See on umbes sama, kui hakata kiirjooksjast male maailmameistrit tegema. Siin tulevadki mängu need erinevad tasemed, mis kipuvad aeg-ajalt pea sassi ajama. No jube raske, kui mitte võimatu on täiskasvanud sprinterist uut garrikasparovit teha. Ja teha seda nii, et ta malemaailmameistrina veel jätkuvalt ka 100m olümpiafinaalis osaleks. Keskenduma peaks tugevusele ehk kui projekti juhtimine on tema n.ö asi, siis peaks olema küsimus: kuidas ta saaks areneda veel paremaks projektijuhiks, kuidas ja kus ta saaks neid oskusi veel enam ja paremini kasutada? Ning alles siis tulevad mängu nõrkused, hoopis teisel moel.
Areng toimub ikkagi läbi nõrkuste arendamise
Sest areng toimub ikkagi ainult läbi nõrkuste arendamise. Tehes ainult seda, mida me juba hästi oskame – me oleme mugavustsoonis – ei toimu arengut. Ent need nõrkused pole enam need, millest räägiksime tugevustega samal tasemel. Me ei taha heast projektijuhist lisaks veel raamatupidajat arendada. Arengukohad tekivad aga küsimusest: selleks, et teha veel paremat tööd projektijuhina, pean ma oskama, valdama, tegema … mida? Sõnaga, suurele, tugevusele üles ehitatud sihile, peaks alla poole tekkima konkreetsemaid arenguteemasid – neid võib ka nõrkusteks kutsuda – mis aitavad mingis konkreetses aspektis suurema sihi poole liikuda, seda järgmisele tasmele viia. Et olla veel parem projektijuht, pean õppima inimeste käest õigeid küsimusi küsima. Pean olema hea kuulaja. Pean olema nõudlik ja veenev tähtaegade suhtes. Ja nii edasi, konkreetselt. Iga teema/nõrkuse juurde on nii võimalik ka teha konkreetne tegevusplaan, kuidas seda arendama hakata. Muidugi, üks asi korraga. Ikka suuremat sihti, tugevust silmas pidades. Vähemasti sellise loogikaga olen ma juhtide coachingu programme teinud ja see on siiani edukalt töötanud.
Arendamine ei võrdu hea tunne
Ja muuseas. Tagasi motivatsiooni juurde jõudes. Areng ja enda arendamine ei võrdu reeglina hea tundega. Sest sa tegeled millegagi, mida sa veel ei oska – need n.ö nõrkused. Ning kindlasti tuleb ette hetki, kus sa piltlikult öeldes ei taha trenni minna ja motivatsioon on miinuses. Küll aga eeldab areng kirglikkust, head motivatsiooni taset suurema sihi – olgu selleks või edukam/parem projektijuht – suhtes. Kui seda pole, siis pole väga vahet, millised on inimese tugevused või nõrkused. Arengut niikuinii ei tule.
