“See, kuidas organisatsioon ja selle juhid käituvad lahkuvate inimestega, on organisatsioonikultuuri nähtavaim lakmuspaber.
Kirjutasin Ärilehe palvel lühikommentaari sellest, kuidas ja mil moel inimeste lahkumine organisatsiooni võib mõjutada. Siin ta on:
Mil moel inimene organisatsioonist “välja aidatakse”, näitab ilmekalt, kas juhtide arvates on neil tööl inimesed või ühikud Exceli tabelis või hoopis pintsakud, mille moest läinuna ja veidi kulununa võib lihtsalt minema visata. Ehk lihtsamalt – see näitab, kas inimesi firmas austatakse või mitte. Ning kas jutt “inimesed on meie kalleim vara” ka tegelikult tõele vastab.
Kui inimene lahkub organisatsioonist (jättes kõrvale lahkumise põhjused), siis saab sündmusele vaadata kahest vaatevinklist.
Esiteks. Jah, viisakas ja korrektne lahkuminek on kindlasti oluline lahkuja jaoks, aidates tal säilitada eneseusku ning sirget selga. Asi pole kokkuvõttes ju selles, et inimesed on halvad või head – lihtsalt organisatsiooni vajadus ja aeg ja inimene ja oskused/teadmised/hoiakud ei lange kokku. Ent juhtide ja organisatsiooni jaoks on lahkumineku korrektsus veelgi olulisem just jääjate pärast. Sest kogu sündmus on ju otsekui sõnum tulevikust – nii võib ka minuga kunagi juhtuda. Ja millist pühendumist ja motivatsiooni tekitab jääjates see, kui inimene saadetakse minema, saapajälg selja peal?
Ja teiseks. Kuidas vaadatakse sündmust väljaspoolt organisatsiooni. Ehk nende poolt, kes võiksid kunagi organisatsioonis töötada. Milline talent (kui moodsat koolitajakeelt kasutada), mida juhid sõnades palehigis pidevalt otsivad, tahab asuda tööle organisatsiooni, kus temast mingil ajahetkel saab juhtide silmis viledaks kulunud pintsak, mille saab hetkeimpulsi ajel prügikasti visata. Koos järelelennutatud süljelärakaga revääril.”
