Käisin heade klientide juures tööd tegemas ja veendusin, et teiste õppida aitamine on parim viis ise õppimiseks. Nimelt rääkisin endale selgemaks, mis asi on kaasamine. Ja mis seda pole.
Selgitan. Kui tavaliselt peetakse inimeste kaasamiseks kõike, mis on seotud inimeste teadliku sidumisega mingi idee või projekti külge, siis tegelikkuses võib kaasamine olla vaid sellest üks osa.
Kaasamise eesmärk, nii nagu mina sellest aru saan, pole müüa ideed, müüa seda, et keegi idee või projekti ära teeks. Kaasamise eesmärk pole ka meeskonna ühendamine, ühise vastutuse tekitamine.
Kaasamine kui tegevus on suunatud personaalselt iga inimese suunas ja selle eesmärk on: saada lauale sel hetkel parimad ideed. Ning kaasmõjuna tõuseb ilmselt inimese vastutus oma töö ja tegemiste ees. Ent see pole kõige olulisem. Olulisim on kasutada ära kogu meeskonna ajupotentsiaal ideede tekitamiseks.
Ning pärast kaasamist ehk ideede kokku korjamist järgnevad teised tegevused. Kui teha seda meeskonnaga, siis on ideede seast valiku tekitamine (grupp on väga hea selektsiooni tegija, ent mitte parim ideede genereerija), vastutuste jagamine, teostus jne. Need tegevused pole sisult kaasamine, nende tegemine ühendab meeskonda, tekitab ühist vastutust jne. Kaasamise etappi jõutakse aga jälle projekti lõpus, kui antakse tagasisidet, mis ideedest ja projektist sai.
Seega, enne kui asuda “kaasama” ja muid sarnaseid tegevusi korraldama, hea on ehk korra mõelda – milleks ja mida üks või teine tegevus kaasa toob.
