“No mida sina minu probleemist tead!” Selline tunne on tõenäoliselt meid kõiki aeg-ajalt haaranud, kuulates kolleegi, ülemuse või ka sõbra nõuannet, mida sa peaksid oma probleemiga ette võtma.
On olemas terve trobikond uuringuid, lisaks muidugi enda kogemus ja terve mõistus, mis ütlevad, et nõu andmine ei pruugi alati olla parim viis teise inimese aitamiseks. Ja põhjuseid, miks nõu ei pruugi langeda viljakasse pinnasesse, võib olla päris mitmeid. Alates sellest, kes nõu annab, kuidas nõu antakse kuni konkreetse nõuande sisu ja ajastuseni.
Kõige enamlevinud põhjuseks peetakse aga nõu andja lihtsustatud eeldust, et teisel inimesel on probleem ja ta tingimata vajab-ootab nõu. See eeldus lihtsustatult tegevusse rakendatuna võib aga suure tõenäosusega osutuda valeks – soovimatu, ebakohane, või “juba proovitud” tüüpi nõuande mõju on risti vastupidine soovitule. See tekitab inimeses tugevat vastuseisu ning ei aita võimaliku probleemi lahendamisele kuidagi kaasa, pigem vastupidi.
Järgnevas siis paar ideed-mõtet, kas ja kuidas nõu anda.
Nõu andmine on protsess
Nõu andmine ei ole asi iseeneses ehk muust tegevusest-suhtlusest eraldatud tegevus. Nõu andmisel on ideaalis oma etapiline loogika, sellele peavad eelnema teatud tegevused. Uuringutes on katsetatud ja uuritud, millisel moel ja kelle poolt antud nõu inimesed paremini vastu võtavad. Ehkki tulemusi-järeldusi on igasuguseid, siis olulisim neist tundub olevat nn nõu andmise mudel. Ehk siis, nõu andmine koosneb tegelikult kolmest osast, mis järgnevad üksteisele just allpool toodud järjekorras:
Emotsionaalne toetus – ehk teisisõnu kuulamine, empaatia, kaasa elamine. Ilma selleta ei teki inimesel tunnet, et sa päriselt oled temaga “ühel lainel”, et sa päriselt ka “mõistad” teda ning soovid teda aidata.
Küsimine ja analüüs – ehk etapp, kus selleks, et nõu oleks kvaliteetne, üritatakse probleemist-teemast rohkem teada saada. Milline on probleemi kontekst, mida inimene on juba proovinud-teinud jne.
Nõu andmine – see peaks reeglina tulema pärast kahte esimest etappi. Uuringute väitel peaks hea nõu andmine käima just sellises järjekorras. Muutes etappide järjestust või ka jättes mõne etapi vahele nõu saajate jaoks nõuande väärtus langeb.
Nõu väärtus sõltub paljuski sisust
Üks tuntumaid selle valdkonna uuringuid väidab, et nõuande kvaliteeti hindavad nõu saajad eelkõige selle järgi, kas ja kui palju on selles uut informatsiooni. Uuringus lasti sadadel inimestel anda ja saada nõu, väga erinevatel teemadel. Nõuanded jagunesid tüübilt laias laastus neljaks:
Soovitus mingi konkreetse valiku tegemiseks – vali X.
Soovitus mitte konkreetse valiku tegemiseks – ära X-i vali.
Informatsiooni lisamine – ehk valikute kontekstis mingi uue info juurde lisamine, mis aitab valikut teha.
Nõustamine, kuidas inimene saaks valiku teha.
Ning nõu saajad märkisid, et teatud piirini olid kõik nõuanded kasulikud. Ent nende selge eelistus oli nõuannetel, mis sisaldasid uut informatsiooni. Ehk mis ei soovitanud neil käituda ühte või teistmoodi, vaid mis uue info näol aitas neil teha ise paremat valikut.
Anna nõu, kui küsitakse ja küsi selleks luba
See on ehk lihtsaim ja talupoja mõistusest lähtuv lähenemine. Nõu tasub anda siis, kui inimene seda ise küsib ehk ta on teadvustanud enda jaoks vajaduse. Mõistagi võib kasutada eespool kirjeldatud nõu andmise mudelit. Ning lisaks on hea mõte vahetult enne nõu andmist küsida selleks luba – nii on teisel inimesel seda nõu lihtsam vastu võtta.
PS Ja siis on veel üks lihtne kriteerium, mis on ehk oluline just nõu andja jaoks. Enda jaoks tasub enne nõu andmist küsida: kas see nõu, mida kavatsen anda, aitab kaasa? Päriselt? Kui vastu on “jah”, siis anna minna. Kui vastus on “ei”, siis tõenäoliselt pole nõu andmise põhjuseks soov aidata, vaid mingi muu, nõu andja egost vms lähtuv põhjus.
PPS Eelnev jutt on üsna lihtsalt konverteeritav ka tagasiside andmise konteksti. Sellest ehk mõni teine kord.
