See küsimus on otsekui ajastu märk. Ja seda küsimust on küsitud tuhandeid, kui mitte miljoneid kordi ning vaid veidi vähem on proovitud sellele vastust leida. Enamikel juhtudel kasutult.
Küsimus on: kuidas öelda “ei”? Kuulen seda pea igal koolitusel. Ja sageli on ka küsija proovinud ühte või teist “nippi” kasutades jõuda ennast rahuldava tulemuseni. Ent siiani (nagu järeldub ka küsimuse rohkest esitamisest) vähese eduga. Nipid-trikid nagu “tõuse püsti”, “osta endale aega”, “ole kategooriline” jne on kõik head, ainult et … mulle tundub, et nad hakkavad sageli peale valest otsast ehk lõpust.
Ühe hiljutise juhi coachingu tulemusena sai viimistluse üks võimalikest tegevusjadadest, mida võiks katsetada, kui tunned, et asjad kasvavad üle pea ja et üks võimalik pääsetee oleks hakata lihtsalt paremini valima seda, mida endale töödeks ja tegemisteks võtta. Niisiis, kui tahad katsetada, varu endale umbes pool kuni kolmveerand tundi, paber ja pliiats ning:
1. Kaalu ja tee otsus: kas see on midagi, mille üle otsustamine sel hetkel selles organisatsioonis on sinu võimuses? Ehkki küsimus tundub veidi jabur – pea kõik minu elus on minu otsustada – siis tegelik elu sel hetkel võib olla midagi muud. Olen kohanud organisatsioone, kus on tavaks see, et juhid rullivad üle inimeste otsustest, muudavad pidevalt prioriteete… sõnaga, sõidavad täiega sisse ja eeldavad, et inimene hakkaks kohe nende tähtsa asjaga tegelema, olenemata sellest, mis tal parajasti käsil. Kui selline tava on äärmusesse viidud (ja mõnel pool on), siis on vähetõenäoline, et inimene suudab “ei” ütlemist kuigi pikalt harjutada – ta kas loobub kiirelt ise või siis loobub organisatsioon temast.
2. Kui sa otsustad siiski jätkata, siis: mida sa jaatad? Mõtle paar minutit ja kirjuta üles, millele sa “jah” ütled – piltlikult öeldes, milline on sinu jaoks ideaal – ma ei pea siin silmas elu ideaali, pigem keskendu konkreetses kohas konkreetse töö tegemisele. Paar-kolm lauset, mis sind emotsionaalselt puudutaks – kuidas tahad, et asjad oleksid?
3. Tee endale muutuse immuunsuse kiirtest. See käib nii – joonista nelja veeruga tabel:
- Esimene veerg. Kirjuta üles enda konkreetne siht (ehk midagi sellist: ütlen “ei” projektidele, mis ei lähe kokku minu otsese tööfookusega või siis ütlen “ei” töödele, mida soovib minult Ants või … ole üsna täpne – sa ei taha kõigile ja kõige kohta “ei” öelda, vaid ainult teatud asjadele, teatud inimestele, teatud aegadel tehtud ettepanekutele vms)
- Teine veerg. Kirjuta sinna, mis tegelikult toimub. Näiteks: iga kord kui Ants tuleb minu juurde ettepanekuga, puiklen vastu, aga ta pagan on nii osav idee müüja, et ütlen “jah”.
- Kolmas veerg. Kirjuta sinna, miks sa “jah” ütled. Näiteks: ma tahan talle meele järgi olla, või tahan, et inimesed peaksid mind eksperdiks. See, mis sa sinna kirjutad, on tegelikult sinu varjatud eesmärk ja see läheb risti vastu sinu heale kavatsusele hakata “ei” ütlema.
- Neljas veerg. Kirjuta sinn oma OLETATAV SUUR KAHJU, ehk see, mis võib juhtuda siis, kui sa enam “jah” ei ütle. Ants hakkab mind vihkama, ma ei paista ekspert välja, kui ma ei saa nõu anda ja osaleda, kaotan palgas, kaotan eneseväärikuse… Siin on ka põhjused, miks paljudel juhtudel hästi alanud kavatsus “ei” öelda luhtub – lihtsalt varjatud eesmärk ja kartus midagi kaotada on tugevamad, kui soov hakata “ei” ütlema.
4. Lokaliseeri olukord ehk kirjuta üles konkreetne koht-inimene-aeg, kus kohas sa tahad “ei” öelda – ole veel konkreetsem kui eelmises punktis kirjeldatud siht. Pane kirja: mis tüüpi tööd, kes on see inimene, kellele sa “ei” pead ütlema, mis on see aeg, millal sa pead “ei” ütlema. Nii täpselt kui oskad (soovitus – proovi nii, et “ei” ütlemise kohti oleks alguses pigem vähe, paar tükki nädalas).
5. Ole loov ja mõtle ja pane kirja: kuidas sa selles konkreetses olukorras saad öelda “ei” ja samal aja ei lähe vastuollu oma olulise varjatud eesmärgiga. Näide: Kui sa tahad öelda Antsule “ei”, siis kuidas sa samal ajal saad endiselt olla tema hea sõber-kolleeg (Kas lähed õhtul koos jooksma? Või koos lõunale?). Või kui tahad öelda “ei” projektidele, mis ei puuduta otseselt su tööfookust, siis kuidas samal ajal hoida ja tunnetada teiste inimeste arvamust sinust kui asjatundjast? (Sa ei võta projekti enda kanda, vaid “Heal meelel löön kaasa, kui saadad mulle näiteks oma kokkuvõtte ja saan selle üle vaadata ja midagi arvata.”) Iva on selles, et sa peaksid leidma asendustegevuse – midagi, mis sinu ja sinu kolleegi jaoks “ei”-d kompenseerib, mis ei võtaks liiga palju aega ja mis samas aitaks sul vältida eespool kirjeldatud hirme suure kahju ees.
7. Katseta ja kirjuta üles, mis juhtus. Umbes 5-10 korda. Tee omad järeldused ja kohandused ja leiuta oma trikke-nippe ja … kui hätta jääd, kirjuta mulle raimo@raimoulavere.com. Ja kirjuta ka siis, kui asi õnnestub!
