Kui ma olin 7- aastane, kutsus naabripoiss mind väravpalli trenni. Pidavat igavesti äge mäng olema. Või jah, ega sel selles vanuses väga vahet polnud, mis mänguga oli tegu. Peaasi, et sõbrad käisid. Nii läksingi ühel sügisehommikul koos sõbraga toonase TPI spordihoonesse ja väriseva südamega astusin treeneri ette. Õnneks oli seal minusuguseid veelgi ning pealegi olin juba enne Mustamäe paneelmajade vahelistel palliväljakutel karastunud, niisiis ei valmistanud mängu lülitumine mulle suuremaid probleeme.
Ja sedasi ma hakkasingi paar-kolm korda nädalas trennis käima. See oli minu esimene trenn ja mõistagi tundsin selle üle uhkust, olin ju ise selle valiku ise teinud.
Kõik oli tore, ehkki mänguna oli käsipall minu jaoks ehk veidi liiga kontaktirohke, lugesid ka seal omadused, milles ma endaealiste kohta hea olin: kiirus, reageerimisvõime, ka vastupidavus jne. Kõik oli tore kuni sinnamaani, kuni nägin ühel võistlusel, kui treener „motiveeris“ üht minust paar aastat vanemat mängijat. Lahtise käega laks näkku, käre ja valjuhäälne sõim. See poiss tollel päeval enam midagi olulist mängus korda ei saatnud. Avastasin ka, et see ei olnud ainuke kord ja erand, just võistluste ajal oli treeneril muutunud harjumuseks motiveerida poisse laksude ja sõimuga. Poisid mängisid hirmuga. Ja sageli ka võitsid. Toonane Tallinna oktoobri rajooni spordikool oli käsipallis absoluutne Eesti tipp.
Paari-kolme kuu pärast tundsin, et see pole ikka vist see õige ala. Isale-emale veel öelda ei julgenud, ent mõnel korral ronisin trenni minemise asemel paar trepivahet ülespoole ja istusin ning ootasin seal, kuni ema-isa tööle läksid. Et siis tuppa tagasi hiilida. Kuni viimaks asi kuidagi välja tuli ning siis loo ära rääkisin. Treenerist ja sellest, et võib-olla see ikka pole minu ala. Või palju see 7-aastane sügavamate põhjuste üle juurelda oskabki.
Selle treeneri nägu ja hele laks ühe teise poisi põse pihta meenub mulle alati, kui räägitakse sellest, et kuulamine, motiveerimine, toetamine on kõik toredad asjad, aga kui tahad tulemusi, siis kõva käega juht saavutab neid kiiremini ja paremini. Seda treenerit, kes tänaseks on manalamees, peeti sajandi parimaks Eesti käsipalli treeneriks ja tema hoolealustel oli ja on ette näidata terve rida saavutusi.
Ja ometi mõtlen ma iga kord, kui ta nägu silme ette tuleb: milliseid tulemusi oleks ta saavutanud siis, kui ta oleks oma armastuse käsipalli vastu ja erakordse energia ning töötahte panustanud toetamisse, mängu vastu huvi tekitamisse, kõigesse sellesse, mida üks 7-aastane või ka täiskasvanu treenerilt tegelikult ootab. Kahjuks me sellele küsimusele vastust ei tea.
Igal juhul tulin sealt trennist ära ja hiljem olen proovinud vältida (möönan, mõnikord ka ebaõnnestunult) sõltumast inimestest, kelle kogu motivatsiooni arsenal koosneb „hele laks“ tüüpi vahenditest.
