Kui ma aastaid tagasi ajakirjanduses töötasin, läksid ajalehed trükikotta trükkimisele neljaleheküljeliste poognate kaupa (võib-olla lähevad seda tänagi, ei ole enam kursis). Mõistagi läbi juhtmete. Igal neljasel plokil oli oma tähtaeg, näiteks läksid Äripäeva küljed alates 17.30st kuni 20.30ni. Kahes viimases plokis oli tavaliselt siis päeva olulisim artikkel, „pomm“, nagu teda kutsuti.
Toona, kui online meedia vägi polnud veel ehk nii võimas, kui täna, oli pommi üheks kriteeriumiks ka värskus – ehk sisse pidi minema viimane värske infokild, mis „eile“ toimus. Ja nii ajakirjanikud kui ka toimetajad ikka vahest sebisid ja muutsid ja parandasid ja täiendasid. Ning kujundajad, kes artikli, pildid, graafikud küljele panid, aga ohkasid – no tooge oma tükid varem…
Meile, kirjutajatele ja toimetajatele tundus, et mida lähemale tähtaeg tuli, seda loomingulisemaks me läksime – seda rohkem tuli ideid, kuidas võiks teha, mida veel lisada jne. Ning kujundajatel toimis kõik vastupidi – mida lähemale tuli tähtaeg, seda vähem tekkis ideid, kuidas ägedat kujundust teha. Mõlemad tegid loomingut, ent kummal siis õigus oli: kas tähtaeg, kiirus ja stress suurendavad loovust või hoopis vähendavad?
Alateadlikult ja paljudel juhtudel ka teadlikult rõhutatakse, et tähtaeg, stress paneb ideed liikuma ja loovus kasvab. Nii tajuvad ja seda väidavad enamik inimesi, eriti juhid. Ent tegelikkus on hoopis vastupidine.
Harvard Business Schooli professor Teresa Amabile näitas oma mahukas uuringus, et väide, nagu suureneks loovus adrenaliini taseme tõustes ning aja- ja ka raharessursi vähenedes loovus, on müüt. Uurimuses jälgisid Amabile ja ta kolleegid 7 ettevõtte 22 projektimeeskonda kuuluvat 177 töötajad mitme kuu vältel. Kusjuures need meeskonnad olid mitte tavalised, vaid neid peeti oma ettevõtetes „loovaks südamevereks“. Ja uuringu tulemused?
Inimesed pole tõsise ajanappuse korral mitte ainult vähem loovad, vaid arvavad paradoksaalselt samas ise, et nad on sel ajal hoopis rohkem loovad. Lisaks leidsid teadlased, et loovus vähenes mitte ainult stressirohketel päevad, vaid ka järgmisel, sellest järgmisel ja veel sellestki järgmisel päeval.
Ilmnes ka erand. Loovus kasvas ajanappuse korral ainult siis, kui ajanappus oli tõeline (mitte kellegi, nt juhi poolt kunstlikult tekitatud), inimene keskendus täielikult ühele projektile (ei mingeid koosolekuid, segajaid jne) ning puutus kokku ainult 1-2 kolleegiga. Samas nentisid uurijad, et selliseid olukordi tuli ettevõtetes ette üliharva.
Ja muuseas, halvim, mis loovusega saab juhtuda, on juhtide poolt kunstlikult ette pandud aja ja rahanappus – pidev tulukahju kustutamine mõjub loovusele hävitavalt.
Seda kõike ja rohkem veel saab lugeda Eesti keeleski ilmunud raamatust „Medici efekt“. Soovitan. Ja tervitan ka ajalehtede-ajakirjade kujundajaid – vahest võib hea vorm ka keskpärasest sisust meistriteose teha!
