„Rängim koorem on ebakindlus,“ ütleb Kristina Shmigun oma raamatus, kirjeldades elu pärast kurikuulsat dopingukahtlust. „…mis kasu on võitlejahingest, kui ei tea, millist teed pidi edasi minna.“
Soovitan soojalt endale soetada Kristina raamat (kes veel seda pole teinud) ning läbi lugeda. See on raamat võitlemisest, ent eelkõige võitmisest ja sellest, mida tegelikult tähendab võit ja mis on see, mis võidule viib. Paralleele meie igapäeva töö ja isikliku eluga kohtab igal sammul, raamat on otsekui Kristina vestlus iseendaga, saame osaleda tema iseendaga peetud coachingu sessioonil. Näha seda, kuidas ta on liikunud „ma pean võitma“ etapist etappi, mida kirjeldab läbi Björn Daehlie sõnade: „Unustan võidu kohe. Oli õnneviiv, ja kadus. Kõik. Homme on uus päev, kus minevikul pole mingit tähendust, on vaid tulevik.“
See on võib-olla minu jaoks ka kaalukaim iva raamatust – oskus teadlikult lahti lasta, nii minevikust kui, mis oluline vajadusest võita kõiki lahinguid. Just viimane on aga minu coachingu kundede kogemuse järgi üks omadus, millest on pagana raske lahti saada ja mis sageli on just see, mis takistab edasiminekut. Milleni oleme vestlustes jõudnud?
Võitmise olemusest. Ehk üritame võitmist kui niisugust ümber mõtestada. Kordan siinkohal lõiku oma raamatust „Tagasi Mängu. Võitma“: „Cristina Andersson, Soome konsultant ja ka üsna hinnatud ooperilaulja, on kirjutanud suurepärase raamatu „The Winning Helix“ võitmise ja õppimise seostest. Ta ütleb nii: „Võitmine tähendab oma jõu ja ainulaadsuse tunnetamist ning hetkelist tunnet, et inimene või meeskond on eriline. Võitmine juhtub siis, kui me pole keskendunud võitmisele, vaid oleme pühendunud millegi tegemisele, lastes oma energial, tahtel ja oskustel töötada eesmärgi suunas.““
Lisan siia lõigu Kristina äratundmishetkest: „Plika, ära ela unistustes! Ela tänase päeva nimel! Keskendu!/…/ Tee tööd ja näe vaeva! Kui medalid tulevad, siis tulevad.“ Ja medalid tulid!
Lase lahti ja lahku. Kui mingi olukord ei meeldi, on inimesel kolm võimalust: olukorda muuta, kannatada või olukorrast lahkuda. Palju räägitakse kahest esimesest – sa pead võitlema, mugavustsoonist välja tulema, arenema, sa ei tohi kannatada jne. Vähem on räägitud kolmandast variandist – lahku, lase lahti. Nagu Kristina oma raamatus kirjeldab, võttis selle tõdemuseni jõudmine tal aastaid. Kõiki võitlusi ei jõua ega peagi võitma. Las olla, keskendu olulisele, hetkele. See on äratundmine, milleni kasvamine võtab aega ja mis nõuab suuremat portsu enesekindlust, ja ehk ka kogemust.
Ebakindlust ja ärevust tekitavad inimesed, mitte asjad. See kõlab nagu triviaalne tõdemus, ent sellegipoolest ehk hea meeles pidada. Ja seos eelmise punktiga – ei pea alati olema tugevam, targem, parem ja kohtuma „oma deemonitega“. Ehk inimestega, kes tekitavad ebakindlust ja ärevuse tunde.
Olen enda jaoks leidnud, et minu elus on kaks inimest, kellega kohtumine tekitab minus ebakindlust, nad kuidagi suudavad mind muuta inimeseks, kes ma ei taha olla. Korralik ja ontlik arengutreener ütleks nüüd: mõtle läbi ja harjuta nendega koosolemist, saa oma hirmust, ebameeldivuse tundest üle. Mina olen aga valinud teise tee – ma väldin nende inimestega kohtumist niipalju kui saan. Elus on niigi palju inimesi ja tegemisi ning eelistan valida endaga suhtlemiseks neid, kes mulle meeldivad ja kes aitavad mul edasi minna. Egoistlik? Kindlasti. Ent mida enesekindlam on inimene, seda rohkem ta suudab pakkuda nii endale kui teistele. Teadlikult enda enesekindluse hävitamine tundub veidi … masohhistlik.
Millal sina oled kogenud võidutunnet? Oled Sa proovinud teadlikult vältida kedagi, kes Sinus asjatut ebakindlust ja ärevust tekitab?
