Mõni aeg tagasi käisin kohtumas inimesega, kes rääkis, et nende ettevõttes on inimeste vahelised suhted ülihead. „Me ütleme üksteisele kohe ja kõik välja niipea, kui selleks on vajadus,“ märkis ta. Küsisin: „Kas päris kõik ütlete välja?“ „Jah, kõik,“ kostis inimene. Jäin hetkeks mõttesse.
Seadmata hetkekski kahtluse alla inimestevahelist suhete kvaliteeti tolles ettevõttes (ja võib-olla oli oma osa ka minuga kohtunud inimese olukorra tõlgendusel), tekitas mõte ülimast aususest ja otsekohesest käitumisest mõningast ebamäärast võbelust. Ehkki tegu on ju justkui üldtunnustatud voorustega inimeste juures, oleks selliste inimestega koostöö paradoksaalsel kombel kole keeruline.
Võtame ühe ideaalse juhi kirjelduse. Nii nagu neid on kirjeldatud mitmetes ettevõtete kompetentside-väärtuste mudelites. Hea juht on aus, enesekindel, hooliv, tõhus, tulemuslik. Ent kujutage nüüd ette sellist inimest, kes oleks seda kõike selle kõige otsesemas ja absoluutses tähenduses.
Aus. Tõenäoliselt võidakse hakata tema kohta varsti ütlema – taktitundetu, ebaviisakas, pessimist ja empaatiavõimetu. Sest ta ütleb ju alati välja, kes tegi midagi valesti, miks pole reaalselt võimalik eesmärki kunagi saavutada ning tagatipuks ka seda, kui talle kellegi uued püksid ei meeldi.
Enesekindel. Tõenäoliselt võidakse hakata tema kohta varsti ütlema – autokraatne, halb kuulaja, ülbe ja arrogantne. Sest tal pole vaja kuulata teiste arvamusi, on olemas ainult üks õige arvamus (mõistagi tema enda oma), ta ei vaevu oma plaane ja kavatsusi teistele selgitama ning tal on üsna ükskõik, mida tema kohta arvatakse.
Hooliv. Tõenäoliselt võidakse hakata tema kohta varsti ütlema – abitu, pehme, saamatu ja tüütu. Sest enne iga otsust, olenemata selle kaalukusest, küsib ta murelikult teiste arvamusi, ta elab kaasa kõikidele kolleegide muredele, tema päev on sassis ja tulemuslikkus olematu, sest ta on nagu tuule käes lendlev suleke, mis iga uue puhanguga uude kohta maandub.
Tulemuslik. Tõenäoliselt võidakse hakata tema kohta varsti ütlema – üle laipade mineja, hoolimatu, agressiivne ja nartsissist. Sest tulemuse poole rühkides kaotab ta kaaslased silmist, need jäävad maha või jalgade alla, tulemus mistahes vahenditega on tema kirg ja seda tulemust saab mõõta ainult võrdlusega – mõistagi peab ta alati olema parim!
Nojah, eks ta ole. Nagu armastas kirjutada suurepärane inimloomuse tundja vanameister Kurt Vonnegut.
