Mõni aeg tagasi rääkis üks tuttav, et tal on unistuste töö. Õigemini oleks unistuste töö, kui poleks sellist ülemust … Ja nii veetiski ta tuntava osa ajast oma närvide söömisega, vaagides, mida siis peaks tegema – skaalal ideaalne-vastukarva asuvad töö ja ülemus eri otstes. Kas üritada muuta ülemust, kas sel puhul öelda talle otse või „anda kaudselt mõista“? Äkki hoopis lahkuda, ent mis saab siis maailma parimast tööst? Kas peaks edasi kannatama – ikka hea töö nimel? Kas …
Siinkohal tekkisid peas veel mõned küsimused, mida sel puhul on võib-olla hea küsida. Enne veel aga paar eeldust, mida tundub oluline selles kontekstis märkida.
Esiteks, elu pole õiglane. Ega ka lineaarne. Me ei saa alati seda, mida oleme ära teeninud, nii heas kui halvas mõttes. Ning inimese areng on lineaarse asemel hüppeline – pideva ja ühtlase arengu asemel me hüppame, ja mitte alati ülespoole.
Ja teiseks, ülemusega tugeva konflikti korral lahkub reeglina töötaja, mitte ülemus. See on mõnikord otsekui kinnitus eelmisele väitele elu ja õigluse suhte kohta.
Ja nüüd, küsimused …
Kuidas sa ära tunned, et aeg on teha tööelus suurem muutus? Mulle tundub, et see on raskeim ja samas võtmeküsimus. Töötajana oleme veidi nagu konnad pliidi peal veepotis. Oleme seal külma veega alustanud, tasapisi on vesi läinud muudkui kuumemaks ja me pole arugi saanud, kui juba kõrvetab ning meile põletushaavu külge jätab. Ma ei tea, miks see nii on, aga töötades tekivad meil otsekui silmaklapid – mõnikord me lihtsalt ei näe töö mõningaid varjukülgi. Või siis me ei taha neid näha ja kannatame vaikselt.
Ja nii tulebki tavaliselt tõuge suurteks muutusteks väljastpoolt meid endid – koondamine-vallandamine, degradeerimine struktuurimuutuse nime all või sobival ajal tehtud tööpakkumine või …
Vabatahtlikult ja päriselt omal soovil suudavad muutust initsieerida ja läbi viia meist vähesed, tundub. Kui seda aga suudaks, oleks valikuvõimalus ja vabadus oluliselt laiem, kui pealesunnitud muutuse korral.
Seega, kus on piir, millest sa üle ei astu? Ja kuidas sa ära tunned, kas seal piiri peal juba ei kõõlu?
Mis on see, millega sa oled hästi hakkama saanud? Vastus sellele küsimusele tõstab enesekindlust. Ja seda viimast on väga vaja, et saaksid oma valikutes ja otsustes olla nii vaba kui võimalik. Kui sa oled millegagi hästi hakkama saanud, ja tõenäoliselt sa seda oled, siis saad ka tulevikus hästi hakkama. Mida tahes keegi teine ütleb, sina oled teinud oma parima.
Seega, mis on see, mida sa hästi oled teinud?
Ja kolmandaks, kuidas ma saan sellest nüüd lahti lasta? Isegi siis, kui see töö on unelmate töö. Kuni sa pole lahti lasknud oma minekust, oma „olümpiavõidust“, sellest, mida sa oled juba teinud, ei ole sa päris vaba otsustama. Õigemini, seni tegeled sa tõenäoliselt sellega, et kurta selle üle, kui hea su töö on, kui head olid su saavutused ja kuidas sul ei lasta head tööd edasi teha.
Me teeme tööelus (ja ka muidu elus) läbi palju väiksemaid etappe, saame just-just ühe asja selgeks, oleme selles head. Kuniks võtame endale, kas vabatahtlikult või kellegi-millegi sunnil, taas õpipoisi rolli. Soome konsultant Christina Andersson, kes on kirjutanud suurepärase raamatu võitmisest (The Winning Helix), peab just eelmisest võidust, tipukogemusest lahti laskmist üheks võtmeteguriks, kuidas järgmisi tippe võita. Selliste õpipoisiks hüppamiste arv ja esinemise sagedus tundub pigem kasvavat kui kahanevat. Sellega peab leppima.
Pärast nendele küsimustele (veel midagi?) vastamist oled ehk paremini valmis otsustama: kas see on see töö, millega tahad ilmtingimata jätkata, kas see on see ülemus, kellega tahad jätkata. Või kas oled nõus ülemust millegi olulisema nimel taluma (ja muuseas, võib-olla on tal siiski ka mõned positiivsed jooned!).
Või oled valmis taas asuma õpipoisi rolli… Mis tähendab teadlikult uue töö otsimise alustamist, oma äri tegemiseks ettevalmistust või kiiret lahkumist või … Sõnaga, siis on otsus tehtud ja edasine on juba delo tehniki, nagu ütlevad vanema generatsiooni ehitusmehed.
