Sisukas ja hea kommentaar loole “Unelmate töö ja jube ülemus” autoriks Tanel Raja:
Ma kõigepealt tahaks defineerida tavaliselt unelmate töö — see on tegevus, mille eest saab palju palka, mille jaoks tuleb vähe rabeleda ja mille käigus saab tegeleda huvitavate asjadega. Nüüd vaataks teiselt poolt, milline näeb välja unlemate töötaja. Unelmate töötaja küsib vähe raha, teeb palju tööd ja teeb neid asju mida on vaja. Nagu näha on nendes definitsioonides sisse ehitatud konflikt juba pea igas punktis.
Tavaliselt lepivad tööandja ja -võtja omavahel kuhugi keskele oma suhte kokku, kuid teinekord läheb asi parlanksist välja. Näiteks kui ülemus on nõrk, siis kipub asi kalduma töövõtja poolele ja kui ülemus on liiga tugev … siis sõltub töötajast, kuid vähegi mõistliku tööjõubaasi puhul tekib suur kaadrivoolavus. Kuna ülemus on töö osa, siis ma saan sellest eelnevast probleemi püstitusest aru nõnda, et vana, nõrk, ülemus lahkus ning uus oli oluliselt karmima käega. Loomulikult ei saa välistada ka isiksuste vahelist konflikti, kuid igas konfliktis on ainult kaks poolt.
Üldiselt kuna ma olen töökohti päris hoogsalt omal ajal vahetanud, on mul üsna palju kogemusi selles valdkonnas. Kui ma olin noorem, siis süüdistasin ma kõikides oma hädades kedagi teist ja mida kaugemale ma toitumisahelas liikusid, seda rohkem hakkasin ma märkama, et peaaegu kõik asjad sõltuvad siiski minust enesest, minu väärtusest tööandja jaoks ja minu enda tahtest inimestega läbi saada.
Ma arvan, et peaaegu alati tunnetab inimene ise ära selle hetke mil liisk on langemas, kas siis tema enda või tema tööandja poole pealt. Kui me räägime siin ideaalsetest töökohtadest, siis ei tohi unustad hetkeksi seda, et sellel töökohal olev inimene ei pruugi kaugeltki olla ideaalne töötaja. Ühel või teisel põhjusel tekib sellest õhku teatavat sorti frustratsioon — info ei liigu, inimesed ei taha suhelda, ülesanded, mida antakse pole nagu enam päris need ja ka tulemustega on sama lugu. Kuidagi iseenesest hakkavad tööülesanded muutuma lühemaajaliseks ning vähem missioonikriitilisteks ning töötajaga enam väga ei arvestata. See asi muide ei ole tavaliselt planeeritud, vaid see toimub kuidagi alateadlikult. Ometigi on see alati tunda (ma olen praegusek töötanud umbes 10-s kohas). Vaid üks kord on pauk tulnud nagu välk selgest taevast ja see oli tõepoolest force majeure — üks firma ostis teise ära.
Üldiselt kui selline tunne tekib on laias laastus kaks võimalust: käega lüüa ja tööpakkumiste lehekülgi külastama hakata või ennast kokku võtta ja võimalikult paremast valgusest näidata.