Olen käinud oma elus umbes paarikümnel koolitusel. Ja vedanud ise tublisti enam koolitusi. Olen õppinud ja õpetanud nippe ja trikke, metoodikaid ja mudeleid, hoiakuid ja käitumisviise. Kuid on üks asi, mida koolitustelt reeglina ei õpetata ning mida ka ma ise kahetsusväärselt vähe olen käsitlenud. Ja millest samas ise (mulle tundub sarnaselt paljude juhtidega) aeg-ajalt kõige enam puudust tunnen. See on kannatlikkus.
Juhi töö on paljuski ootamine. Ja kannatamine. Sest kummalisel kombel liigub aeg juhi jaoks erinevas tempos, kui töötaja jaoks. Tahaks, et juba oleks näha oma tegevuse mõju, tulemus! Ent tegelikult võtab kõik aega, sageli ka kauem, kui oskasime alguses prognoosida.
Muutused ei juhtu sellise tempoga, nagu võiks arvata, nende omavaheline sõltuvus pole lineaarne, st algselt plaanitud järjekord – siis teen nii ja siis juhtub see – ei pruugi kehtida. Igas muutuses on sees inimesed ja öelda, et vot kolme kuu pärast olen mina ise või keegi muu täiesti teine inimene (kusjuures veel väita end teadvat, mida see „täiesti teine“ inimene tähendab), on lihtsalt enesepettus.
See kõik aga tähendab kannatamist. Veidi ka pettumust – asjad ei kipu minema loodetud kujul ja tempos. Niisiis, juhtimine eeldab kannatlikkust. Ning usku, et asjad kipuvad lõppkokkuvõttes ikka laabuma. Olen kaugel sellest, et kutsuda üles uue fatalistliku sekti loomisele. Ent samas on hea proovida aeg-ajalt ninaga õhku tõmmata ning proovida ära tunda, kas praegune hetk on õigem lasta asjadel kulgeda omas tempos ning leppida sellega. Või asuda sündmusi forsseerima.
Muuseas, kannatlikkuse teema seostub minu jaoks hästi ka ühe varasema jutuga eesmärkidest ja sihtidest ning nende vahest.
