„Iga kord, kui räägin inimestele, kuidas lahendada äris ette tulevaid probleeme piltide abil, kohtan kolme tüüpi reaktsioone. Nad ütlevad: „Lahe! Näita, kuidas see käib?“ või „Kõlab huvitavalt… kas see tegelikult ka töötab?“ või „Unusta ära. Ma pole visuaalne inimene.““
Nii kirjeldab oma kogemusi Dan Roam, 2008-2009. aasta ühe enimmüüdud äriraamatu „The Back of The Napkin“ (eesti keeles „Salvrätiku tagakülg“) autor. Nagu ilmselt juba aimad, räägib raamat sellest, kuidas probleeme esitleda ja ideid müüa joonistuste abiga. Tõeliselt hea raamat, töövahendina juhtidele minu arvates üks kasulikumaid. (Muuseas, kui sa ei jaksa artiklit lugeda, soovitan külastada raamatu kodulehekülge ja saad sealt kiirelt üht-teist kasulikku kaasa.)
Niisiis. Roam jagab inimesed kolmeks – „musta pliiatsi“, „kollase pliiatsi“ ja „punase pliiatsi“ inimesteks. Esimesse gruppi kuuluvad „Anna mulle pliiats“ tüüpi inimesed. Neil puudub aukartus valge paberi ees ning nad ei muretse oma joonistamisoskuste pärast. Seda hoolimata sellest, kui algelised nende joonistused võivad paista. Roami hinnangul on selliseid inimesi umbes veerand.
Teises grupis on „Ma ei oska joonistada, aga…“ tüüpi inimesed. Nad on reeglina väga head teiste joonistuste jälgijad ning näevad lennult ära skeemi-joonistuse pointi. Nad teevad häid märkused, lisavad vahvaid nüansse. Ning kui ettevaatlikult suunates neid tahvli juurde meelitada, siis nad alustavad sõnadega „Ma ei oska joonistada, aga…“ Ja siis joonistavad. Nad on pigem verbaalsed, nende joonistused sisaldavad rohkem sildikesi ja teksti. „Kollaseid pliiatseid“ on hinnanguliselt umbes pooled.
Ning kolmandas grupis on „Ma ei ole visuaalne inimene“ tüüpi inimesed. Umbes veerand inimestest. Nad on vaiksed, kui keegi joonistab. Nendelt välja kistud kommentaarid on lühidad, napid. Alguses… Ja siis, kui paberid on täis joonistatud, tõmbavad nad õhus sisse, haaravad nad pliiatsi enda kätte ja joonistavad kõik ringi.
Ja veel, sellel, millisesse gruppi keegi kuulub, ei ole seost vanuse, ametikoha, soo või tiitliga.
Aga konkreetsemalt, mida siis Roam soovitab? Ta pakub lisaks visuaalse mõtlemise teooriale (kuidas inimesed pilte näevad ja kuidas seda ära kasutada) välja mõned lihtsad mudelid, kuidas pildiga mõtet edasi anda.
Esiteks, mida sa pildil tahad näidata ja kuidas seda siis kujutada? Kõik vajalik on taandatav kuuele küsimusele ja sellele vastavale kujundile: kes ja mis – portree, kui palju – graafik, kus – kaart, millal – ajajoon, kuidas – skeem, miks – mitmemõõtmeline graafik.
Teise olulise abimehena piltide tegemisel toob Roam viis sõnapaari, mis aitavad selgeks mõelda ja joonistada oma mõtet-ideed nii, et see inimestele kohale jõuaks. Sõnapaarid on: lihtne-detailne, kvaliteet-kvantiteet, visioon-täide viimine, individuaalne-võrdlus teistega, muutus-nagu asi on.
Seega, soovides hakata probleemi visuaalselt kujutama, on hea alustada esimeste küsimustega: mis on peamine, mida tahame pildiga näidata (kes, kui palju, kus, millal, kuidas või miks?). Sellest tulenevalt saame valida ka pildi põhja – kas see on portree, graafik, ajajoon jne. Ning siis vastus ka sellele, millise sõnapaari sõna kõige paremini iseloomustaks edastatavat mõtet.
Muuseas, Roam väidab, et käsitsi joonistatud piltidel on mitu eelist arvutiga tehtute ees. Inimestele meeldib näha teiste inimeste pilte. Käsitsi tehtud pilte on lihtne teha ja lihtne muuta. Ning arvutiga on liiga lihtne joonistada vale asi, vale kujund, mis soovitavat mõtet moonutab.
Ja siia lõppu ka antud kirjatüki puhul igati relevantne küsimus – miks ma seda artiklit ei joonistanud? Jättes kõrvale tehnilised „vabandused“ – küllap kuulun siis „kollaste pliiatsite“ sekka. Igal-juhul, Roami raamat inspireerib ja meelitab katsetama.
Millist värvi pliiats sina oled?
