Viimasel ajal on tublisti kasvanud inimeste huvi coaching´u vastu ja nii olen ka olnud kutsutud päris mitmele koosviibimisele väiksemas või suuremas ringis rääkima, mis on coaching, kuidas see käib ja millega seda süüakse. Ning iga kord oleme jõudnud ka küsimuseni, mis on see esimene, võib öelda ka otsustav ja kriitiline samm, mida inimene peaks tegema, kui ta tahab olla parem juht, parem koostööpartner, parem coach.
Suhtun reeglina kerge skepsisega kategoorilistesse väidetesse, nagu „Sa vajad ainult 5 trikki, kuidas paremaks saada“ või „Ainus viis edukas olla“ (need tavaliselt üle Suure Lombi ehk Atlandi ookeani meieni ujuvad „lõplikud tõed“ kõlavad nagu „Kuue kuuga trollijuhiks“, minuealised ja vanemad ehk veel mäletavad seda loosungit :-)). Elu kipub olema veidi rohkem värve, kui must ja valge.
Ent paremaks coach´ks , inimeseks, kes aitab teistel nende eesmärke klaaritada ja täita, saamise puhul julgen küll välja öelda esimese sammu retsepti, mis tundub pädevat alati ja kõikide puhul. See kõlab nii: ole vait.
Vait olemise sünonüüm antud juhul on kuulamine. Tundub lihtne? Tegelikult on see paljudele meist kuratlikult keeruline.
Me ei kannata pause, me räägime kõik pausid täis. Jaapanlased ütlevad, et pausi inimeste vestluses tuleb austada, kuna see on märk sellest, et inimene mõtleb.
Meil on sageli tungiv vajadus rääkida teise inimese jutu sisse oma kogemusest. Me kuulame inimese ära („Mul oli täna raske päev“) ja räägime siis sellest, kui raske päev meil endil oli.
Me torkame koosolekutel sekka teemaväliseid lugusid („Teate, mis minuga täna juhtus!“).
Me ütleme meie juurde uue toreda ideega tulnud inimesele: „Jah, see on tõesti tore idee. Aga kas sa ei tahaks teha veel niimoodi…“
Meil on vaja avaldada häälekalt arvamust asja kohta, millest me ei mõika sendi eestki (Lugege-kuulake mistahes meediaväljaannet).
Meil on vaja anda hinnanguid, pidevalt ja kõigele – eelkõige muidugi teiste inimeste kohta.
Ja nii edasi. Meie sees elav rahutu Ego ei anna meile rahu ja nõuab pidevalt tähelepanu. Vait olemine ja kuulamine tähendaks tema tiibade kärpimist. Ent enne Ego kontrolli alla saamist pole võimalik võtta vastu tagasisidet nii, et sellest ka kasu oleks. Pole võimalik olla parem juht, parem koostööpartner.
Seega. Iga kord, kui tunned, et nüüd tahaks midagi öelda – võib-olla on hea mõte võtta hetk ja mõelda: kas sellest on teisele inimesele kasu? Kas see aitab teda kuidagi? Kui jah, siis ütle. Kui ei, siis… ole vait 🙂
Kas see seestpoolt tungiv vajadus midagi öelda tuleb sulle tuttav? Oled sa näinud seda teiste juures? Kuidas teiste ütlused sulle mõjuvad?
