Aitäh Leenile kommentaari eest! See ajendas kirjutama. Niisiis… See, mida Leeni kirjeldab, tuleb tuttav ette – “meil loeb tulemus, mitte tagumiktunnid.” Ja siis hakatakse ikka, kas varjatumalt või avalikumalt jälgima tagumiktunde. Sellest ajendatud järgnevad mõtted võivad, ent ei pruugi kuidagi olla konkreetse asjaga seotud. Aga siiski…
Esimene mõte – küsimus võib olla selles, et sõnades öeldakse küll, et tulemus loeb, ent see, milline see tulemus võiks olla, on jäänud mõlema poole arvata. Seega, kui tagumiktunde ei loeta, peaks olema selge, milline on see tulemus, mida mõlemad pooled ootavad ja milles on ka kokku lepitud.
Teine mõte – ehkki sõnades liberaalse tööpoliitika eestkõnelejad, kipuvad inimesed, eriti juhid, sisimas siiski vajama kontrolli, mingeid hoobasid. Kuna nemad ka tunnetavad vastutust (mitte et töötaja ei tunnetaks), siis nad tahavad enda kätte ka kontrolli. Nõuab kõvasti enesekindlust ja julgest lasta lahti soovist inimese tegevust kontrollida.
Ja kolmas mõte – üha enam firmasid maailmas kasutab töötajate motivatsiooni osana, n.ö autonoomset töökorraldust ehk vabadust valida töö tegemiseks oma aeg, oma koht. Ja antakse ka aeg tegeleda tööl… millega tahad. Nt google´s antakse töötajatele tööajast 20% vaba voli tegeleda, millega tahad. Ja sealt on tulnud umbes pooled Google uutest toodetest. On ka päris teadluslikult tõestatud, et vabadus ja autonoomia on inimeste jaoks üks tugevamaid motivaatoreid, mis toob organisatsioonile tagasi värskete ideede ja uute lahenduste näol.
Asjal on ka muidugi võimalik pahupool, ehk kui töötaja motivatsioon tervikuna pole tegelikult tasemel, siis ei aita vaba töögraafik (ega ka muud tehnilised meetmed). Ning kui tegemist on lihtsamat sorti standardiseeritud tööga, siis on kasulikum ka ehk see töötaja tagumiktundide peal hoida.
Mida sina arvad, milline töövorm sulle paremini sobiks?
