Käisime naisega nädalavahetusel Helsingis. Täitsa niisama, ilma suurema põhjuseta. Ikka kohvikud ja poed, sõnaga – veidi kodusele rutiinile ja Tallinnale vaheldust otsimas. Ja ega seal midagi erilist polnudki. Välja arvatud üks asi, mis jäi silma kohe, kui laeva pealt linnaliini bussi astusime. Inimesed, kelle töö osa on sinu kui kliendi heaolu eest hoolitsemine – alates piletikontrolörist kuni poemüüjate ja ettekandjateni – teevad oma tööd sellise väärikuse, rõõmu ja rahuloluga, mida Eestis sageli ei kohta.
Ma ei usu kahjuks üsna üldlevinud väitesse, et eestlased lihtsalt pole head teenindajad. Me ei ole inimestena soomlastest sedavõrd erinevad ning muuseas, üks Soomes hea elamuse sisse jätnud bussijuhtidest oli eestlane. Pigem võib põhjus olla milleski muus – keskkonnas, kus me elame, meie ajaloos, mis on kaasa toonud veidi viltused väärtused, vajaduse ennast tõestada läbi asjade ja teistest paremana näitamise, põhjus võib olla tundes, et teiste inimeste teenindamine justkui positsioneerib meid alamasse kasti vms.
Üks kaalukas põhjus võib aga peituda asjaolus, et konkreetselt tööl puudub inimese jaoks tähendus. Kuidas see väljendub? Kui inimene ütleb: “Mina ei tea, see pole minu asi”, “Ma olen vaid väike mutrike”, “Küsige ülemuse käest, tema teab”. Kui inimene näeb tööd tehes välja, nagu oleks talle Hispaania saapad (keskaegne piinamisvahend) jalga pandud, andes igal hetkel mõista, et ega see töö pole ikka tema vääriline – teen ära vaid hädavajaliku ja lasen siit jalga. See on aga ka koht, kus palju saab ära teha juht. Muidugi juhul, kui ta on oma tööle tähenduse leidnud. Ent kuidas siis, kuidas aidata inimestel leida oma tööle tähendust? Kolm märksõna:
Austus. Kuidas seda inimese suhtes väljendada? Esiteks – kuulata, mida inimene räägib. Siinkohal pean mõningaid sõnu tagasi võtma, me siiski oleme veidi soomlastest erinevad. Soomlastel, nagu ka jaapanlastel on rahvuslik-kultuuriline eripära mitte rääkida pause täis. Nad kuulavad – see on austus teise inimese ja tema jutu suhtes. Eestlaste närv pauside koha peal on nõrgem – me kipume hoogsalt ise sekkuma vestluskaaslase juttu. Ent enamikel juhtudel see vaid segab rääkijat. Vaid olemine ja kuulamine on elementaarseim austuse märk. Kui me oleme sellest teadlikud, siis saame seda ka kontrollida, kasutada. Ja teiseks. Loomulikult on hea ka austust verbaalselt väljendada – “Ma hindan kõrgelt sinu oskust …”. Kui sagedasti me seda teeme?
Partnerlus. Juht ei ole inimesena parem ega halvem inimene seepärast, et ta on juht. Samamoodi pole parem ega halvem inimene koristaja. Need on lihtsalt erinevad ametid, eri tüüpi tööd, kes ühes ettevõttes töötades ajavad lõppkokkuvõttes sama asja. Juhi tööl on kaks eesmärki, mis on omavahel tihedalt seotud: et asjad saaks tehtud ja et inimesed areneksid. Selline teadlik hoiak – meil on erinevad tööd ja me aitame üksteisel oma tööd paremini teha – on täna Eesti ettevõtetes veel liialt vähe levinud, tundub mulle.
Tähenduse loomine. Tööle tähenduse loomise on minu jaoks kõige paremini kokku võtnud ettevõtja, riskikapitalist ja konsultant Guy Kawasaki oma raamatus The Art of The Start. Töö tähendus ei ole küsimus rahast, võimust või prestiizhist. Pigem on see küsimus oma jalajälje jätmisest millessegi, mis mõjutab inimesi ja läheb inimestele korda. Näiteks: õigluse eest ja ülekohtu vastu (väga tuttav tähendus muuhulgas ajakirjanikele), parandada inimeste elukvaliteeti (seotud vast enamike tööde-ametitega) jne. Et sageli on need konkreetse tähenduse jaoks liiga suured ja üldsõnalised, siis on hea mõte proovida tähendust tuua konkreetse organisatsiooni konteksti. Teetöölised aitavad inimestel mugavamalt ühest kohast teise jõuda, raamatupidajad inimeste töökohti hoida (hoiavad n.ö baasi ehk rahaasjad korras), müügiinimesed aga aitavad inimestel leida seda, mida neil on vaja oma elukvaliteedi tõstmiseks.
Inimesed tahavad teistele inimestele head teha. Kui nad saavad seda teha teadlikult, siis ongi nende jaoks tööl tähendus olemas.
