“Suured Ülemused tahavad,” põhjendas paar päeva tagasi üks hea tuttav muudatust tema organisatsioonis. See tõi mulle pähe ammuse mõtte sellest, kuivõrd oluline roll on igapäevastel sõnadel organisatsioonikultuuris.
Näide: sõnad ülemus ja alluv. Võib-olla oskavad keeleteadlased öelda, kas tegu on mingite laenudega teistest keeltest. Ent kui hakata sisu peale mõtlema – no kes tahaks olla kellegi alluv. See ei kõla tänases keskkonnas kuidagi loomulikult, pigem tundub jäävat nagu kuhugi 19. sajandi vabrikute aega.
Ja ka teiselt poolt – ülemus. Kas ülemus olla tähendab siis kellestki üle olemist? Jälle veidi kummastav – kui soovida, et kõigil töötajatel organisatsioonis on oma roll väärtuse loomisel, siis mismoodi saab üks teisest üle olla?
Miks sellest üldse juttu teha? Võib-olla on see tõesti pseudoteema? Ent samas – sõnadel on märgiline tähendus. St see, milliste sõnadega me räägime, annab sageli märku sellest, kuidas me mõtleme. Ja kui me võtame omale kõnepruuki mõned sõnad, väljendid, siis võtame mõne aja pärast omaks ka nende sõnade mõtte, tähenduse. Millisest koostöövalmidusest saame aga rääkida olukorras, kui üks on teisest üle ja teine esimesele allutatud?
Seega, ülemus ja alluv. Mulle tundub õnneks, ja samas see on tõesti ainult kõhutunne, et neid sõnu kasutatakse organisatsioonides üha harvemini. Asemele on tulnud kolleegid, meeskonnakaaslased, juhid jne. Sest – mis keelel, see meelel.
PS On huvitav teada, milliseid sõnu inimeste positsiooni ja rolli kirjeldamisel sinu organisatsioonis kasutatakse? Ja kas neil on mingit mõju suhetele organisatsioonis?
