Septembrikuu Directoris avaldus minu artikkel coachingu ja mentorluse sarnasustest ja erisustest, siin ta on, veidi täiendatult:
Maailmas on liikvel hea hulk erinevaid versioone sellest, mis on vahet mentorlusel ja coachingul ning mõnede arvamuste kohaselt see vahe suisa puudub. Pakun siia omapoolse nägemuse erinevusest, mis ei pretendeeri absoluutsele tõele, ent mis on minu jaoks aidanud igapäevatöös neid kahte õppimise ja arengu vormi eristada.
Lähtekoht – igaüks meist näeb maailma erinevalt. Enne võrdluse esitamist lähtekoht, mida adumata võib võrdlus jääda õhku rippuma.
Põhjus, miks me näeme maailma erinevalt, peituvad meie erinevates kogemustes – kultuuris, kasvatuses, geneetikas, keskkonnas, suhetes jne. See on ka peamine põhjus, miks tekivad konfliktid – me saame asjadest erinevalt aru ja näeme maailma erinevalt. Kui me seda ei teadvusta ja ei arvesta, siis tekivad arusaamatused kommunikatsioonis, mis võivad kasvada konfliktideks. Coachingu ja mentorluse võrdluse kontekstis tähendab see teadvustamist, et lahendus, mis sobib ühele inimesele, ei pruugi sobida teisele ning selle sobitamisega peab olema vähemasti väga ettevaatlik.
Eesmärk. Coachingu eesmärk on tõsta inimese teadlikkust iseendast, millele järgneb vältimatult ka inimese enesekindluse ja vastutuse tõus. Mentorluse eesmärk on jagada inimesele teiste poolt kogutud kogemusi, enesekindluse ja teadlikkuse tõus pole omaette eesmärk, ent võib protsessiga kaasneda.
Eeldus arenguks. Coaching lähtub eeldusest, et inimene õpib uusi tegevusi tegema kiiremini ja tulemuslikumalt siis, kui ta on ise leidnud probleemidele lahenduse, ise koostanud tegevusplaani ja ise tegevusi ka läbi tegemas. Coachingu sihiku täpsust toetab ka uuringute tulemus, mis ütleb, et uue töötegevuse ära õppimisel on inimese enda katsetamise ja tegemise panus 70%, teiste inimeste kogemus ja oskuste koolitus annavad ülejäänud osa.
Mentorlus eeldab inimese arenguna teise inimese kogemuse kasutamist. Keegi teine on juba seda tegevust teinud või sarnases olukorras olnud, tal on oma kogemus, mida ta jagab. Inimene kuulab, teeb järeldused ja kohandab kuuldu enda jaoks sobivasse konteksti.
Suhtlusvorm. Coachingu vorm on dialoog, kus coach tegeleb peamiselt küsimisega, aidates nii inimesel oma mõtetes, tunnetes, soovides ja plaanides selgusele jõuda. Küsimused järgivad teatud küsitlustehnikaid ning on alati lahendusele suunatud.
Mentorluse vorm on dialoog, mis on segu küsimustest, selgitustest, vastustest. Mentori poolt esitatavad küsimused lähtuvad eelkõige eesmärgist saada selgust mentee olukorrast, et osata sinna peale parimat lahendust-kogemust pakkuda.
Varasem kogemus. Coachingu puhul on coachi varasem kogemus inimese töö(elu)valdkonnast eeliseks, ent see ei ole eelduseks. Eelkõige on tähtis küsitlustehnika, mis aitab inimest endas selgusele jõuda. Coach ei ole reeglina nõuandja.
Mentorluse puhul on oluline eeldus see, et mentor on varasema kogemusega. Kuna see ongi mentorluse põhialus – kogemuste, teadmiste liigutamine ühelt inimeselt teisele.
Vastutus. Coachingu puhul vastutab tulemuse ja sisu eest inimene ise, coach vastutab protsessi eest. Mentorluse puhul on vastutus tulemuse eest osaliselt ka jagatud, lisaks inimesele vastutab ka mentor, kuna tema on olnud kogemust jagades kas osaliselt või täielikult ka lahenduse autor.
„Pagunid“. Nii coach kui mentor võib olla inimese jaoks kolleeg, juht või ka inimene väljastpoolt organisatsiooni. Mõlema puhul on küsimus eelkõige inimlikus usalduses, mitte „pagunites“.
Eestis, nagu ka maailmas, on mentoreid, kes sisuliselt tegelevad eelpool kirjeldatud mõttes coachinguga ning ka coach´e, kes sisuliselt tegelevad mentorlusega. Pigem on senine eristumise piir lähtunud coachi või mentori enda tunnetusest ja tõlgendusest. Ja küllap jätkub neid diskussioone kummagi olemusest edaspidisekski. Üks on siiski ilmselt juba praegu selge: seda, kumb on parem või kumb on tulemuslikum, on keeruline öelda. Oleneb inimesest, olukorrast ja organisatsioonist.
