Isiksusepsühholoogid ütlevad, et inimesed on võimelised hindama ennast viies peamises isiksuse tunnuses suhteliselt adekvaatselt – ekstravertsuse, avatuse, neurootilisuse, sotsiaalsuse, meelekindluse skaalal paigutame me ennast enamikel juhtudel samasse vahemikku, kus näevad meid ka teised. Matemaatikat armastavatele inimestele olgu öeldud, et uuringute järgi on enda ja teiste hinnangute korrelatsioon eelnimetatud viie tunnuse puhul 0,5-0,75 vahel, mis lubab näha tuntavat seost hinnangute vahel.
Samas oleme me kahjuks sageli „pimedad” oma hoiakute, käitumiste, sõnade mõjus teistele inimestele, ja siiski mõnikord ka iseendale. Järgnevas lühikirjeldus tagasiside olemusest coachingu puhul, lühikatkend oktoobris ilmuvast raamatust „Tagasi Mängu”.
Tagasiside andmine. Tagasiside on tshempionite hommikusöök, ütleb Ken Blanchard, hulga juhtimisteemaliste menukite (nt „One minut manager” jne) autor. Tagasisidest oleneb inimese tulevane töötulemus erinevate uuringute järgi u 70-80%. Mis on siis tšempionite menüüs?
Kavatsus. Hommikusöögi starteriks ehk eelroaks on kavatsus, millega tagasidet antakse. Coachingu puhul on kavatsus aidata kaasa inimese eneseteadlikkuse kasvule. Oluline on siin ka meeles pidada, et coachingu puhul pole tagasiside eesmärgiks midagi inimese juures „korda teha” või teda, hoidku jumal, karistada, hoiatada vms. Tagasiside aitab inimesele teada saada „kus me oleme”, aitab mõõta seda, kas oleme edasi liikunud.
Reegel – keskendu käitumisele, mitte inimesele – ei kehti. Enamik tagasisidest rääkivaid konsultante peavad käitumisele keskendumist üheks tagasiside põhialuseks. Ent päriselus on sellest kinni pidamine raske, kui mitte võimatu. Seda enam, et enamike inimeste juures on see, mida me teeme, sedavõrd seotud meie identiteedi, meie isiksusega, et nende lahutamine tundub nagu inimene pea ja südame lahutamine – üks ei saa ilma teiseta. „Ära võta isiklikult” kõlab eriti naiivselt, kui tagasiside sisuks on inimese tööelu tähtsaim tegevus.
Minu soovitus on mitte peita pead liiva alla. Selle asemel aga tunnistada, et teisele inimesele antav tagasiside on igal juhul isiklik – alati vähemalt tagasiside saaja poole pealt vaadatuna. Ja sellisena tuleks seda ka käsitleda – jah, kirjeldada inimese käitumist, kuid samal ajal koheselt tegeleda ka sellega, mis tundeid see inimeses tekitab. Just tundeid, sest tagasiside andmise hetkel on tegemist emotsionaalsel, mitte ratsionaalse tasemel info vastuvõtmisega. Ratsionaalsele tasemele jõuab info (kui jõuab) alles mingi aja pärast.
Negatiivne tagasiside. Kui reeglina kiputakse tagasisidest rääkides silmas pidama negatiivset tagasisidet, siis coachingu puhul tuleks negatiivset tagasisidet niipalju kui see võimalik on, vältida. Sest negatiivne tagasiside on minevikukirjeldus. Ja mitte lihtsalt mineviku, vaid negatiivse mineviku kirjeldus, ta tõestab, et me oleme eksinud. Kui paljudel meist aitab paremini elada teadmine, et oleme eksinud, kui paljudel meist tõstab see teadmine enesekindlust ja motiveerib tulevikus tegutsema? Tavaliselt juhtub vastupidine – me läheme „lukku”, me keeldume esimese hooga oma eksimust tunnistamast. Seega, lase tagasiside andjana minevikust lahti ja pigem väldi negatiivset tagasisidet.
