Minu hea tuttava peas keerleb umbes 30 äriideed sekundis. Vähemasti nii mulle tundub. Kusjuures nii mõnigi neist on jõudnud idee tasandilt ka esimeste sammudeni. Veel hiljuti Eesti mõistes suures ettevõttes töötanud mees on oma sõiduvees, tema tegemistes on suurfirma kulude kärpimise ängi asemel energiat ja hoogu.
Ta pole ainuke. Minu Eesti mõttekojas oli ühes arutlusgrupis neljast mehest neli ettevõtjad, neist kolm seejuures asunud ettevõtjaks viimase aasta jooksul. 12 aastase pangakogemusega ettevõtluskonsultant, suurfirmast lahkunud raamatupidamisteenuse tegija ja mina. Neljas mees, kellelt võinuks eeldada kulude kokkuhoiust tingitud murekurde otsa ees, oli aga vaat et kõige optimistlikum.
Mõned päevad tagasi kohtasin Selveris head tuttavat, endist kolleegi, kes minu omal käel tegutsemisest kuuldes mõistvalt ja samas veidi igatsevalt nentis: ma mõtlen sellele 100 korda päevas. Miks ta seda siis ei tee? Hmm, majanduslanguse ajal ettevõtjaks – see peab ikka hull olema! Samas, kas see on ikka nii…
Mulle tundub, et praegu on just õige aeg. Suured ettevõted ägavad kulude kärpimise ja koondamiste all, midagi uut veel ei looda, kuna tegeletakse suuresti minevikuvigade silumisega, ellujäämise kindlustamisega. See aga tähendab võimalust väikestele, kes on paindlikumad, kiiremad, oluliselt motiveeritumad pakkuma uusi lahendusi.
Ja mis oluline – väikesed on efektiivsemad, lihtsamalt ja eesti keeles öeldes – odavamad. Neid ei koorma sajad ruutmeetrid kontoripinda või administratsioonile ja haldusele makstavad tasud. Nad on fokusseeritud konkreetsele tööle, olles näljased ja avatud ning paindlikud.
Siinkohal kuulen juba suurte firmade häält – aga kvaliteet? Jah, kvaliteet. Ent paljudel juhtudel teevad tööd ju samad inimesed, kes tegid sarnast tööd ka suures firmas, ainult et nad on nüüd oluliselt enam motiveeritud, teevad nad ju seda enda eest. Eriti teenuste valdkonna puhul, kuhu enamik uusi ettevõtjaid suundub, on inimese nimi ainus, mis tagab töö jätkuvuse. Enda hea nime nimel on inimesed valmis pingutama ehk kraadi võrra enamgi, kui suure ja abstraktse ettevõtte osakesena.
Mis aga ehk veelgi olulisem – väikesed on valmis tegema omavahel vajadusel ka koostööd ning see saab suurtele juba väga valus olema – väikesed on koostööd tehes võimelised tegema ära suure töö, ent n.ö töö hinnaga, ilma administreerimise ja halduskulude koormata.
Seega ma usun, et suurtel läheb raskeks (reeglina on neil juba praegu raske, seega – läheb raskemaks). Ma usun ka, et väike=hea ja suur=halb ei kehti absuluutsena. Inimesi ja ettevõtteid on igasuguseid, nii suurte kui väikeste seas. Samas usun veel, et väikeste osa majanduse jalule tõstmises on raske üle hinnata.
Niisiis, millal siis veel, kui mitte praegu. Kui sa ei oska kuskilt algust teha, siis kiika näiteks siia, ehk aitab see sul mõtteid koondada. Ja – hakka pihta! 🙂
