Mul on ülimalt hea meel esitleda Mindsweeperi esimest külalisblogijat, head kolleegi Kristjan Otsmanni. Ja esimene tükk külaliselt tõstab lati kohe aukartustäratavalt kõrgele – see on Kristjani eksklusiivintevjuu maailma ühe tuntuima juhtide coachi ja konsultandi Marshall Goldsmithiga. Soovitan väga lugeda kõigil, kel vähegi majanduse ja juhtimisteemadega tegemist.
Majanduskrahhiaegse maailma tippjuhid peavad suhtlema oma meeskonnaga ausalt ja avatult, olema paindlikumad, kuulama alluvaid hoolikamalt ning olema häälestatud muudatuste läbiviimiseks, leiab maailma juhtivate ärinõustajate ja juhtide coach´ide hulka kuuluv Marshall Goldsmith eksklusiivintervjuus Kristjan Otsmannile.
Nautisin teie raamatut „What Got You Here Won’t Get You There“ – see on üks lihtsamaid ja samas kasulikumaid eneseabiraamatuid nii juhile kui ka tavainimesele. Selles näitate, mida juhid tegid valesti mõne aasta eest. Mida juhid praeguses majanduskriisis teevad valesti?
Meid viis praeguste majandusrahutusteni skeptilisuse puudumine ja asjade katsetamise uudishimu. Selline… uut tüüpi ülbus. Küsimus pole mitte niivõrd vilunud tegevjuhtides, vaid 29aastastes matemaatikageeniustes, kes tulid välja investeerimisotsuste valemitega, mis põhinesid vähema kui viimase 30 aasta kogemustel.
Probleem on selles, et neil inimestel on väga kõrge IQ ja suurepärane matemaatikataust, aga mitte mingit ajalootunnetust. Neil on palju teadmisi, aga väga vähe tarkust. Nii arendasid nad välja majandusedu loomise skeemid ja väitsid, et riskid puuduvad. Tuli välja, et neil skeemidel puudus risk kui vaadelda 30 aastast lühemat perioodi, aga viimast 300 aastat vaadeldes oli riske palju. Need skeemid põhinesid eeldusel, et asjad, mis pole juhtunud viimase 30 aasta jooksul, et juhtu kunagi tulevikus. Ja arva ära, mis juhtus? See kõik (halb) leidis aset ja skeemid kukkusid kokku.
Kui vaatame tänast uut maailma, siis oskusliku juhi ees seisavad tohutud väljakutsed –elame keerulistel aegadel. Nii et asjad, millest räägin raamatus „What Got You Here Won’t Get You There“, on muutunud varasemast veel tähtsamaks. Inimesed peavad olema avatumad, kuulama rohkem, õppima enam ning looma keskkonna, kus inimesed saavad halbadest uudistest juhile teada anda kiiresti. Kui sa ei edasta halbu uudiseid kiiresti, siis halvad uudised tapavad su. Praegusel juhul halbu uudiseid alahinnati ning need juhtumisi naasid ja tapsid kõik.
Mis muutub nüüd juhtide käitumises, kes on harjunud olema võitjad, nagu te väidate?
Juhtimisoskused on tähtsamad kui kunagi varem. Erinevatel juhtimistasanditel näed ju väga erinevaid emotsioone, mida praegune olukord tekitab. Paljud inimesed on solvunud, paljud on kaotanud raha, paljud on vihased. Inimesed väljendavad neid emotsioone väga vastuoluliselt.
Töötan praegu ühe suure organisatsiooniga, millel on siiani läinud hästi. Ja nüüd on seal ebaproportsionaalselt palju tähtsusetuna näivate asjade peale vihaseid, karjuvaid ja nutvaid inimesi.
Sellega on sama lugu nagu surmale vastu astumisega. Esimene faas on eitus – seda oleme palju näinud. Mitmed inimesed keelduvad oma pangakonto väljavõtet vaatamast, sest kardavad teada saada sealset seisu.
Järgmisena näed viha. Teie riigis on praegu väga palju viha. Aga ole nii vihane kui tahad, see ei muuda midagi. Ja pole vahet, kas põhjuseks oli sinu viga või mitte.
Järgmisena tuleb masendus, mis teatud juhtudel on õigustatud, kuid teatud juhtudel tarbetu – hakkad kauplema Jumalaga, et kui teen midagi head, siis ehk saaks kuidagi teisiti. Aga päeva lõpuks pead ikka leppima tegeliku olukorraga.
Uue maailma jaoks on hea sõna lähtestamine (reset) – pead lihtsalt reseti nuppu vajutama ja uuesti alustama ning leppima tõsiasjaga, et vana maailma pole enam olemas. Elame uues ja väga erinevas väljakutsetest tulvil maailmas ning alustame lihtsalt uuesti! Võid küll öelda, et see pole aus, õige, õiglane, aga see ei aita.
Liidritel võtab sellega leppimine tükk aega. Kuulasin natuke aega tagasi Londonis (Ühendkuningriigi peaministri) Gordon Browni kõnet ja see oli üllatav. Ta ütles, et Ühendkuningriik on rikas. Ei ole ju! Nad on pankrotis! Nagu ta ei teaks seda! (mida kauem Goldsmith räägib sel teemal, seda rohkem see talle nalja valmistab – kui ta alguses pugiseb naerda, siis teema lõpus ta kõõksub lustlikult – KO) Ta räägib nagu tal oleks raha, aga tal pole ju! Ta elaks nagu paralleeluniversumis! Olen kindel, et enamik tema kuulajaid ei suuda välja nuputada, et mida see mees küll suitsetab, et ta sellist juttu räägib! Nii et inimestel on väga raske vaadata realistlikult uut maailma, milles elame.
Olin äsja Dubais. Kõik kraanad on seal peatatud. Maailma kõrgeim maja seisab lihtsalt niisama vähemalt aasta, kui mitte kauem.
Maailma majandust juhtisid inimesed Läänes, kes ostsid asju, mida nad ei vajanud, et avaldada muljet inimestele, keda nad ei tundnud, rahaga, mida neil polnud (järjekordne lõbus naerupahvak). Ja nüüd see on läbi! Nüüd astume uude, väga erinevasse ja põnevasse maailma ning see pole lühiajaline, ajutine või tähtsusetu seik. See on suur asi.
Kuidas juhid hakkavad käituma uues maailmas?
Esimese asjana peavad juhid väga selgelt ütlema, et nad ei tea, mis järgmise viie või kümne aasta jooksul juhtub. Keegi ei tea seda. (USA president) Barack Obama ka ei tea, mis juhtub viie aastaga.
Juhid peavad olema ka märksa paindlikumad, kuulama hoolikamalt, olema häälestatud muudatuste läbiviimiseks. Inimestele tuleb praegustes oludes anda rohkem, mitte vähem, juhiseid, sest muidu nad eksivad teelt.
Seega soovitan praegu istuda inimestega koos korrapäraselt ja arutada, mis on tähtis praegu, milline on meie strateegia nüüd, mis on nüüd meie prioriteedid, ja rääkida inimestele tõde. See võib asju muuta. See on asi, mida president Obama teeb praegu: tema enda sõnu kasutades eksperimenteerib, sest keegi ei tea, mis saab.
Kui vanasti tuli rääkida sellest, kuhu koos läheme, kord-kaks aastas, siis nüüd tuleb seda teha iga kahe nädala tagant. Samuti tuleb inimestelt küsida nõu enda kui juhi teekonna valikul ning arutada ka seda, mida oskame hästi teha ning kuidas saame luua konkurentsieelise.
Üks praeguseid majanduskriisi probleeme on selle mõõtmed – ta on nii hiiglaslik, et võib viia paralüüsini. Kõik on nii suur ja halb, et inimesed lihtsalt lõpetavad võitlemise. Aga see ei aita, midagi pead ikkagi tegema. Nii ongi tähtis see, kuhu liigud edasi järgmisena, mida ootad järgmisel nädalal muutuvat. Paigalseisu asemel vähemalt liigu kuhugile, et vältida paralüüsi.
Ütlete, et nüüd on käes tõe aeg. Miks ei olnud varem ausa suhtluse roll nii oluline kui nüüd?
Edu toidab ülbust. Ja on inimesi, kes kaotasid miljardeid dollareid, et teenida miljoneid oma taskusse. Neid koheldi nagu universumi isandaid, väikeseid jumalaid. Kui teenid miljoneid ja oled kahekümnendais eluaastais, siis on ju keeruline uskuda, et sa pole eriline. Kõik ju toimis, raha tuli ning nad tundsid end suurepäraselt. Aga siis kukkus vana maailm kokku.
Ma ei usu, et kollapsi põhjustasid kurjad geeniused. Maailm varises, sest inimesed tegid krooniliselt vigu. Suurim neist oli see, et on ju teada – mis juhtus minevikus, juhtub ka tulevikus.
Vaadake kasvõi Eestit – see ju õilmitses! Ja Islandis oli lugu veel parem… Island oli Euroopa rikkaim riik inimese kohta. Kukkus kokku, läinud… Iirimaa – kokku varisemas.
Minu soovitus teie lugejatele: igaüks teist on ettevõtja. Sa vastutad oma elu ja karjääri eest. Seepärast pead mõtlema nagu ettevõtja. Pead töötama väga palju. Pead töötama, et sul oleks ainulaadne konkurentsieelis, sest turg on tulevikus väga-väga karm ning praegu olukord üha halveneb.
Mainisite äsja, et liidrite jaoks on olulisem kui kunagi varem suhelda oma meeskonnaga ausalt…
Oleme selle asjaga veel täpsemad. Mul on ettevõtte juhile konkreetsed nõuanded.
Ole pidevalt oma meeskonnaga korrapärases dialoogis ja räägi järjepidevalt järgmistest asjadest.
Esimene: kuhu me läheme. Kui vanasti tuli sellest rääkida kord-kaks aastas, siis nüüd tuleb seda teha iga kahe nädala tagant. Teine: kuhu sina kui äri juht lähed? Kolmas: mida sa oskad hästi teha – millised on su arendusideed? Ja neis asjus tasub neil kohtumistel nõu küsida inimestelt.
Eestis ei meeldi inimestele eriti koostööd teha. Eesti tüüpiline juht on üsna isekas ja väldib koostööd nii kaua kui see on võimalik sel moel, kuidas saab. Mis sellist juhti praeguses majanduskriisis ees ootab?
Oletan, et selline käitumine on pärit usalduse puudumisest. Kui sa ei saa inimest usaldada, siis oleks rumal teha koostööd. Miks jagada minuga oma teadmisi, kui ma kasutan neid hiljem sinu vastu? Sellisel juhul kalduvadki inimesed isetsema. Ega nad seepärast rumalad ole – lihtsalt nad on õppinud nii elama ja ellu jääma.
Aga isegi kui oled isekas, siis õhtuks võidavad inimesed, kes on loonud suhte, milles võidavad mõlemad osapooled. Ja selleks on ainuke võimalus jätkusuutlik positiivne koostöösuhe. Kui viieinimeseline rühm teeb tihedat koostööd ja aitab teineteist, siis nad võidavad viit üksiküritajat. Seega, kui tahad jääda edukaks liidriks, pead looma usaldusväärse koostöö. Seda on lihtsalt usalduse puudumisel keerulisem teha.
Mis juhtub siis, kui nad jäävad endiste mallide juurde?
Väga lihtne: konkurentsivõime kaotus.
Milliseid muudatusi toovad praegused majanduskeerised teie tippkonsultanditöös kaasa?
Mind pole see nii palju veel mõjutanud. Ega halva ka ilmselt tulevikus, sest ettevõtete tipus on majanduslanguse mõju väga suur ning see suurendab oluliselt nõudlust coaching’u järele. Mida suurem on segadus organisatsioonide tipus, seda rohkem on tööd.
Kui kristallkuuli vaadata, siis mis saab edasi?
On väga tõenäoline, et nüüd teeb läänemaailm läbi selle, mis juhtus Jaapaniga. Nikkei börsiindeks pole saavutanud siiani taset, millel see oli 1989. aastal. Aga loodan, et eksin. Teisest küljest, see stsenaarium pole võimatu.
Inimesed lihtsalt kohanevad. See on hämmastav, kui hästi inimesed suudavad kohaneda. Elu läheb ju edasi ning peame lihtsalt uuesti alustama. Mõnel sõbral oli mul varandust mõni miljard dollarit. Nüüd on nad pankrotis. Ja nad kõik on minust vanemad, mina olen kuuekümnene. See on keeruline, aga nad ütlevad: täna ma tulen toime, vähemalt ühe päeva. Nad kulutavad vähem, leiavad endale tegevust, mida muud sa ikka saaksid teha?
Teine asi, mis Ühendriikides juhtub, on moodsa ohtra tarbimise ajastu lõpp. Siin oli vahepeal väga moes eralennuki omamine, süüa peent toitu ning kulutada tohutult raha. Nüüd on kõik see moest läinud.
Naaseme sinna, kust tulime. Inimesed hindavad üha enam lihtsaid inimlikke väärtusi, mis on tõesti olulised. Halb uudis on see, et keegi ei kuluta enam raha. Kui töötad kaubamajas või autopoes, siis oled tõsiselt hädas. Sõber helistas Los Angelesest ning tema peenes naabruskonnas on kümmekond kallist kaubamaja uksed sulgenud. Praegu on üsna suur võimalus, et Las Vegases pankrotistub suurem osa kasiinosid ja hotelle aasta lõpuks. Need kõik müüakse viis korda odavamalt maha. Ja hinnad langevad – kui varem maksid öö eest 400 dollarit, siis nüüd maksad 80.
Aga elu ei lõpe – Tokyo on endiselt alles ning inimesed käivad seal endiselt ringi, majad näevad sama moodi välja, inimesed magavad, söövad ja joovad endiselt. Nad pole enam rikkad, kuid hingavad endiselt.
Autotööstus sai majanduskriisis kõvasti pihta. Milliste valdkondade juhte veel ootavad ees keerulised ajad?
Kõik, millel seos suuremat sorti kulutamisega: jaekaubandus, kinnisvara… Samal ajal Wal-Martil läheb hästi. McDonaldsil läheb hästi. Odavate hädavajalike teenuste pakkujail läheb hästi.
Tegin Avonile tööd ja neil läheb väga põnevalt. Rääkisin just Avoni presidendiga, ta on mu hea sõber, ning nad on muutmas huvitaval moel oma strateegiat. Nad olid kosmeetikamüüjad, aga nüüd müüvad nad tööd – nad ju annavad naistele tööd ja aitavad neil raha teenida. See on hea loovuse näide.
Keegi just prognoosis, et 45% kogu maailma rikkusest kaob selle kriisiga. Kriis pole veel kaugeltki läbi.
Oma raamatus tõite muudatustest kirjutades näite kümneaastasest punasest veinist, mis pidi enne veel mõne aasta „magama“, kui muutub väga heaks. Enne õiget aega avamist polnud ta suurem asi, kuid kui oodata veel kümmekond aastat, on tegemist suurepärase veiniga. Kas oskate ennustada, kui pikaks kujuneb praegune majanduse „uneperiood“?
Keegi ei tea.
Oleme olukorras, milles me pole kunagi olnud. Siin on viis stsenaariumit. Esimene: hüperinflatsioon – see juhtub siis, kui trükime hiiglaslikes kogustes raha. Aga hüperinflatsioon toimub tavaliselt ühes riigis, mitte terves maailmas. Aga mis siis juhtub, kui kõik riigid trükivad tohutult raha? Keegi ei tea, sest seda pole enne juhtunud!
Järgmist stsenaariumit kutsun stagflatsiooniks. See juhtus Ühendriikides 1970ndatel – kõrge inflatsioon ja väike kasv.
Järgmine on Jaapani stsenaarium: deflatsioon ja majanduskasvu puudumine, pikema aja jooksul ka stagnatsiooni oht.
Veel üks variant: depressioon. Väga hirmutav, aga mitte võimatu. Mitu korda olete lugenud, et nüüd pole lugu nii nagu suure depressiooni ajal? Ikka ja jälle. Inimesed väidavad seda liiga tihti. Miks nad nii teevad? Sest nad kardavad, et läheb nii nagu suure depressiooni ajal.
Ja viimane variant on kannapööre. Mis neist viiest juhtub? Loodan, et viies, aga mul pole tegelikult aimugi.
Igal juhul tasub isiklikul tasandil olla paindlik, vaadata tõele näkku, mõelda nagu ettevõtja ja mitte kulutada arutult.
