Üllitus täna Delfis kolumn minu sulest, panen selle ka siia püsti. Niisiis…
Eestlased on erilised
Eestlased on erilised. Meie oleme erilised. Meil on loomuomadusi, mis tõstavad meid välja teiste rahvaste seast ning millest me keerulisematel aegadel peaksime kinni hoidma. Niisiis…
Me oleme ära tegijad. Heas mõttes. Olles teinud tööd nii Eestis, Põhjamaades kui lõunanaabrite juures, olen täheldanud ühte eestlastele iseloomulikku joont: me ei taha liiga pikalt muliseda ning pigem eelistame haarata härjal sarvist. Sel ajal, kui rootslased on saatnud äriprojekti lõputule kooskõlastusringile ning lätlased läinud omavahel vaidlema ja valitsust vahetama, on eestlased projekti käima lükanud ja maitsevad juba esimesi õnnestumisi.
Me tunneme headmeelt, kui meie kaasmaalastel, sõpradel, tuttavatel, kolleegidel, naabritel läheb hästi. Mäletate Pekingi olümpiamängude ajal hetke, kui Gerd Kanter pärast võistlust spurtis 100 meetri staadionisirgel. Ma ei tea ühtegi eestlast, kes sel hetkel oleks parastanud – no ega ta ikka nii kõva mees pole, Aleknal võistlus ju lihtsalt ebaõnnestus. Või, olles kahe poisi isa, kui palju kallistusi ja siiraid häid sõnu olen poegade sündide puhul saanud.
Me oleme isetegijad. Me ei ole alluvad. Me oleme iseteadvad ja enesekindlad. Hoolimata tunnustatud välismaa eskpertide soovitustest mitte seda teha võtsime 16 aastat tagasi käibele oma raha – krooni. Meie välisminister julgeb võtta maailma mõjuvõimsamalt mehelt pastaka ja joonistada gloobusele Eesti asukoha (mäletate Lennart Meri ja George Bush seeniori kohtumist?). Meid ei saa litsuda vastu maad ning nõuda lömitamist, me hakkame vastu. Olgu litsujaks tokerja karvaga karu piiri tagant või klubipintsakus heas toitumuses sileda lõuaga põhjamaalane.
Me oleme innovatiivsed. Skype, Playtech, Regio, nimetades vaid mõnda meie parematest tegudest. Need on ka firmad, kes praegu, keerulistel aegadel, võtavad inimesi tööle, mitte ei koonda neid. Me ekspordime m-parkimist, mobiilset positsioneerimist. Kui rootslased ostsid Hansapanga, vaadati imestuse ja imetlusega hanza.net´i. Me jätsime panganduses vahele tshekimajanduse ning läksime kohe üle kaartidele, enamik minu tuttavatest kasutab nii riigi kui pangaga suhtlemisel internetti, meil on e-valimised ja tulevad m-valimised. Meis on kokku sulandunud kunagise nõukogude aja delaju-vsjo-sam´i leidlikkus (mäletate zhigullide ja zapikate putitamist?) ning tänapäevase tehnoloogia uusimad võimalused.
Me hoiame kokku. Eestimaa Laul 20 aastat hiljem tõi Lauluväljakule kümneid tuhandeid inimesi. Nii noori, nn laulva revolutsiooni lapsi, kui ka neid, kes olid laulva revolutsiooni ajal ise noored. Ja muidugi nende vanemaid. Me suudame vajadusel erakordse kiirusega koondada oma mõtted ja tahte ühte suunda, seda nii üldisemal, rahva tasemel, kui ka väiksemate inimkoosluste tasemel. Me tuleme Raekoja platsile tunnustama oma kangelasi, toetame läbi heategevusprojektide hädas olevaid kaasmaalasi, kui vaja, teeme Eesti koos puhtaks.
Pilt on liiga ilus, et olla tõsi? Ja kus on siis tõrvatilgad meepotis? 4000 aastat vana Polüneesia saartelt pärit nn Huna (Havaii keeles „saladus“) filosoofia väidab, et maailmas on seitse absoluutset tõde. Üks neist kõlab vabatõlkes umbes nii: „Maailm on täpselt selline, nagu sa teda näha tahad.“ Tahad vaielda?
