Kolm inimest kümnest olid näost punased ja loopisid üksteisele näpuga näidates süüüdistusi. Viiel inimesel oli vaidlusest ükskõik, toolileenile nõjatudes keerutasid nad põidlaid ning vaatasid aeg-ajalt kella – kaua veel. Kahel inimesel oli piinlik – vaidlejate pärast, kes ilmselgelt enam üksteist ei kuulanud ja kes tegelesid peamiselt enda jaoks väite – küll ma olen kõva mees/naine tõestusega. See on minu peas talletunud pilt ühelt koosolekult, kus teemaks oli võimalik töökorralduse muudatus.
Miski minu sees alati tuksatab, kui loen ajalehest või näen televiisorist mõnda analüütikut, majandusinimest või poliitikut rääkimas sellest, kuidas meie ettevõtted peavad muutuma efektiivsemaks, et ikka heaoluriikidele järgi jõuda. Pea alati tahaksin siis olla ise mikrofoni/diktofoni asemel ning pärida: mida sa efektiivsuse all mõtled? Pakun, et saaksin täpselt nii palju erisuguseid vastuseid, kui on vastajaid.
Teen ühte koolitusprojekti ka Põhjamaades ning sealne kogemus on andnud paar mõtet sellest, milles me siis oma põhjanaabritest ikkagi vähem efektiivsed oleme. Kas me teeme tööd vähem? Vaevalt. Pigem vastupidi. Kas me oleme kehvemad ära tegijad, heas mõttes? Ei. Kas me oleme kuidagi väheinnovatiivsed, uuele vähem vastuvõtlikud? Ei usu. Või äkki lihtsalt rumalamad? Selline küsimus ise on rumal. Aga mis siis? Mulle tundub, et üks tuntav vahe meie ja põhjamaiste heaoluinimeste vahel on lihtsas asjas: nemad teevad rohkem õigeid asju, ehk tegelevad päris probleemidega ja tegelevad nendega tõhusamalt.
Väite teisest poolest kõigepealt. Eht eestlaslik on asuda probleemiga tegelema nii, et kõigepealt on vaja tükk aega veeta arutades, kuidas ja miks probleem ikkagi tekkis. Ning varem või hiljem jõuab selline keskustelu reeglina välja selleni, et hakatakse tuvastama, kes on süüdi. Täpselt sellega loo alguses kirjeldatud koosolekul inimesed tegelesid – igal juhul peab keegi süüdi olema ja kindlasti pole see mina! Edasine on juba maitseasi. Kas keskenduda süüdlase avalikule või “kaibinetivaikuses” hukkamisele. Pole inimest, pole probleemi, mäletad? Ent probleem jääb püsti ning selle lahendusele pole lähemale saadud. Vastupidi, inimesed on üles ärritatud ning koostööks on õhkkond küllastunud vingugaasist. Millegipärast tundub mulle, et meie, eestlased oleme probleemi põhjuste lahkamises ja süüdlaste otsimises maailmameistrid.
Kuidas siis tegelevad probleemidega põhjanaabrid? Jah, ka seal otsitakse ja leitakse mõnikord süüdlasi. Ent erinevus on suhtumises – probleem vajab lahendust. Seega küsitakse: milline võiks parim tulemus välja näha ja kuidas me sinna jõuame? Mis on need tegevused, mis peame tegema, kes on inimesed, kelle panust vajame jne? Probleem on püsti, selle edasine lahkamine ei aita seda lahendada. Kui ikka keegi on oma prügi sulle aia taha valanud, ei ole suurt kasu sellest, et asud intensiivselt tuvastama, millise autoga see kohale veeti ja kes seda tegi. Prügi haiseb edasi.
Nüüd väite esimene osa ehk õigete asjadega tegelemine. Mina ei tea, miks see on nii, et me ettevõtetes tegeleme üsna palju asjadega, mis ei aita meil olla oma äris paremad. Me tegeleme toredate süsteemide, moodsate masinate, vahvate eeskirjadega. Sõnaga, elutute asjadega, mida sageli on ka vaja. Just nimelt “ka vaja”. Sest sedavõrd vähe tegeleme inimestega, kes tegelikult väärtust loovad. Masinad, eeskirjad, süsteemid on ikka vaid selleks, et aidata inimest. Ma ei oska öelda, millal murdub meil arusaam, et efektiivsus tähendab sõjaväelist käsuliini ning Fordi autotehase sarnast tootmisliini. Põhjamaade inimesed pole reeglina osavamad, targemad ning usinamad. Kuid seal on enam aru saadud – et saada probleemile lahendust, ei pea boss tingimata tegema uut eeskirja-süsteemi-käsuahela lüli.Vaid peab tegelema inimestega, kes suudaksid eristada päris probleemid pseudoprobleemidest. Ja seejärel suudaksid probleemid ka ise ära lahendada.
