Tänases Äripäeva veebis avaldus üks minu artikkel. Panen selle ka siia üles, niisiis:
Mehed ei nuta, palgake naisi
Oled Sa kunagi näinud meest nutmas? Mõned aastad tagasi olin sunnitud vallandama mehe, kelle suhe alkoholi oli tublisti sõbralikum, kui eeldas seda tema töö. Mees nuttis.
Mehe pisarad on siiski harv nähtus, mehed elavad ennast välja pigem agressiivse käitumisega, kinnitas ühes hommikuses Terevisioonis psühholoog Tõnu Ots (ehkki ka pisarad on agressiivse käitumise näht). Ning seda maskuliinset agressiivsust on praegu firmades keskmisest enam – koondamised ja keerulisemad ajad on toonud välja ka probleemid, mis muidu aastaid tuha all hõõgunud. Suure hulga tippjuhtide, meeste, vastus probleemidele on aga jõud. Mis omakorda sünnitab uut agressiivsust. Nõiaring.
Seega, nõuanne, lühidalt ja konkreetselt: palgake naisi. Juhtideks. Tippjuhtideks. Praegu on selleks hea aeg, ettevõtetes on käimas struktuurimuutused. Mulle tundub, et kui varem kalduti võrdsete kandidaatide korral eelistama meest (ma ei kahtle, et see oli/on nii, kahjuks), siis nüüd võiks vaekauss kalduda naise kasuks. Miks?
Vastus on lihtne. Sest naised on paremad juhid. Pole mingi saladus, et naised on paremad juhi jaoks olulisimas – töös inimestega. Naiste emotsionaalne intelligentsus on looduse poolt antuna paremas stardipositsioonis kui meestel. Seda just osas, mis puudutab võimet mõista teiste inimeste tundeid, emotsioone ning luua, hoida ja arendada inimestevahelisi suhteid. See tähendab paremat võimet lahendada konflikte, efektiivsemat inimeste kaasamist,tulemuslikumate vestluste pidamist jne.
Olen ka täheldanud, et naistel on selgelt arenenum võime tegeleda mitme asja, teemaga korraga. Mehed oskavad aga loendada tegevusi stiilis: 1,2, many –nagu kirjeldas üks Rootsi kolleeg. Ehk teisisõnu, meestele meeldib keskenduda ühele asjale korraga, mis on iseenesest hea. Kuid paraku tähendab see ka seda, et teise mõtte või idee „külge võtmine“ läheb meestel tublisti raskemalt. Sest enda idee headuses veendunud olemine kombinatsioonis loomupärase vajadusega ennast pidevalt tõestada ning võitja olla tähendab mehe jaoks sagedast silmaklappidega vastu seina jooksmist.
Kolmapäevases Äripäevas soovitas leht palgata naisi, sest nad küsivad vähem raha (ja saavad ka vähem raha, näitavad uuringud). Seega, kokkuhoiukoht, väidab leht. Selle seksistliku maiguga soovitusega saab nõustuda ainult ühes osas – palgake naisi. Kuid selles kokkuhoiukohta nähes saate täpselt selle, mida tellite – odav töö on ja jääb odavaks tööks, olenemata sellest, kas seda teeb naine või mees.
Miks siis pole naisi juba praegu tippjuhtkondades rohkem? Põhjuseid on mitmeid, neist vast kaalukaim on meeste endi ego, mis ei luba näha naist endaga võrdses või suisa paremas võimupositsioonis. Kuid üks põhjus on ka asjaolu, et ametiredelil tõusjat kiputakse hindama nähtavate tulemuste järgi, selle järgi, mida saab mõõta. See on numbreid täis Exceli tabelid, loodud süsteemid, tehnilised teadmised jne. Teisisõnu administreerimine ja manageerimine ehk süsteemide loomine. Kuidas aga mõõta tööd inimestega? Keeruline. See tundub abstraktne ja hoomamatu. Nii saabki eelise pigem mees, kes on loonud paberil suurepärase juhtimisskeemi, kui naine, kes räägib inimestega.
Ja üks hoiatus ka. Ei ole midagi hirmsamat, kui maskuliinne naine juhina mängimas meeste reeglite järgi. See on nagu paavstist püham olemine ehk mehelikum kui mees olemine – agressiivsus ja maskuliinsus kuubis. Ka kõige vaguram mees (rääkimata ambitsioonikast naisest) kergitab sellise bossi puhul varem või hiljem kaabut ja astub minema.
