M.O.T.T. Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas ühe kolleegi kinnitusel jagunevad inimesed kaheks: telekavaatajad ja raamatulugejad, ehk teisisõnu inimesteks, kes pigem ei õpi ja inimesteks, kes pigem on valmis õppima (vt Ahastavad Mariad kahandavad õppimisvõimet). Ja tänases Äripäevas on selle kohta täiendus. Täpsemalt peaaegu et kinnitus.
Tsitaat tänase Äripäeva artiklist: “End õnnetuks pidavad inimesed veedavad teleriekraani ees 30 protsenti enam aega kui end pigem õnnelikuks pidavad inimesed. Uuring põhineb 30 000 ameeriklase küsitlustulemustel aastatest 1975-2006. Õnnelikud inimesed veetsid televiisori seltsis nädalas 19 tundi, õnnetud 25 tundi. Sama seaduspära kehtis, sõltumata küsitletute haridustasemest, sissetulekust, vanusest ja perekonnaseisust, kirjutas LiveScience.”
Artikkel jätkab: “Õnnelikud inimesed olid tavaliselt sotsiaalselt aktiivsemad, käisid sagedamini kirikus, võtsid sagedamini osa valimistest ning lugesid rohkem ajalehti/…/On võimalik, et teleri seltsis veedetud tunnid on saadud muude tegevuste arvel, mis omaksid inimeste heaolule kestvamat positiivset efekti. Sellisteks tegevusteks võiksid olla näiteks sport, seks, peod või suhtlemine sõpradega. Kõigil neil on uuringutega kinnitatud positiivne mõju inimese vaimsele tervisele. Samas on ka võimalik, et televisioon on kui varjupaik õnnetutele inimestele, kuhu põgenedes on võimalik ennast mõneks ajaks unustada.”
Ja siis küsimus: kumb inimene on õppimisele altim – madala enesehinnanguga, end saamatuks pidav, sageli ahastav Maria või aktiivse eluhoiakuga ja endast lugu pidav Reet? (NB! Nimede võimalik kokkulangevus pärisinimeste nimedega on juhuslik)
Seega, pannes küsimusele vastuse süllogismi:
Õnnetud vaatavad rohkem televiisorit.
Õnnetud on vähem altid uuele, õppimisele.
Mitteõppijad on suuremad televiisorivaatajad.
Keskmiselt vaatab Eesti inimene televiisorit 3 tundi ja 52 minutit päevas. Oled Sa telekavaataja või raamatulugeja?
