Eesti Ekspressi juhatuse esimees Viljar Ots on Saaremaa mees, kes on jäänud rikkumata paljude Tallinna ärimeeste noobluse ihalusest. Võib-olla seetõttu, aga võib-olla ka lihtsalt hea lastetoa tõttu pole ta kunagi trüginud meediaveergudele. Ent just tema on paljuski “süüdi” selles, et Eestis on raamatukaubandus viimasel neljal aastal astunud edasi seitsmepenikoorma saabastega – Rahva Raamatu ostuga neli aastat tagasi tekkis Soome Sanoma WSOY-le kuuluvale Apollole tõsiseltvõetav konkurent, kes tõstis nii enda kui sundis ka Apollot tõstma raamatuäri uuele tasemele. Vähesed teavad, et Ekspressi raamatuäri on suures osas just Viljari “laps”, kes uskus (ja ilmselt ka usub praegu) sellesse hoolimata Hans H. Luige toonasest mõningasest skepsisest.

Rahva Raamatu kodulehekülg.
Rahva Raamatu kodulehekülg.
Lugedes Ekspress Grupi laenukoormuse all ägamisest ja tõenäolisest Rahva Raamatu müügist tekkis pähe endalegi väikese üllatusena mõte – pagana kahju, et seegi äri jätkab tõenäoliselt mõne Soome või Rootsi kontserni ühe filiaalina. Ma ei ole padurahvuslane ja puht äri mõttes pole suurt vahet, millise riigi pass omanikul on taskus. Kuid kahju on seepärast, et tegemist on ehtsa näitega eestlasest hea juhi tööst – see nõudis head nina, natukene õnne, palju tööd. Ent eelkõige nõudis see julgust. Julgust asuda suurelt arendama äri, mille peale 2003-2004. aastal Eestis “tõsised” ärimehed nina kirtsutasid. Viljar on heas mõttes kiiksuga, raamatute koha peal oli tema pimenurk, mis keeldus uskumast üldlevinud arusaama, et selle äriga pole võimalik raha teenida. Ja seepärast Viljar mulle väga imponeeribki.

Meenub üks Stanfordi ülikooli läbiviidud küsitlus, kus küsitleti 400 oma ala professionaali, väga mitmesugustest eluvaldkondadest: millest koosneb teie edukaim töötükk, teie parim tulemus? Ja vastus kõlab, nagu Eesti vanasõna: julge pealehakkamine on pool võitu. Ehk teisisõnu – parim töö sündis 50% ulatuses tänu peale hakkamisele, julgusele, söakusele. 35% osakaaluga oli tahe, ehk siinses mõttes vastusena küsimusele: kas sa oled valmis millestki edu nimel loobuma ja mis see on? Ning vaid 15%st osa mängisid edus oskused.

Seega, kui peaks hakkama kiirelt lauale panema erinevusi hea juhi ja manageri-administraatori vahel, siis heal juhil on mingis tuntavas osas enam arenenud kaks omadust (jätan praegu töö inimestega kõrvale): ta on heas mõttes kiiksuga, st tal on mingites kohtades pimenurgad, mõnikord ta keeldub uskumast reaalsust ja seda, mida teised arvavad. Ja teiseks, tal on julgust hakata peale, seda isegi siis, kui ta ei suuda täpselt prognoosida, mis projektist võib saada. Mis ei tähenda, et ta alati on edukas. Kuid ta on sellega loonud endale ja ettevõttele/meeskonnale võimaluse olla edukas. Vanasõna, et õnn soosib tugevaid, kehtib. Sest tugevus äris seisnebki paljuski selles, et kui oled pikali löödud, tõused püsti ja proovid uuesti, kogemuse võrra targemana.

Kiiksu ja julgust on eriti vaja nüüd, kui suur osa üldsusest tegeleb masohhismiga, ehk võistlusega, kes suudab värvikamalt ja usutavamalt kirjeldada Eesti majanduse madalseisu ning süsimusta tulevikku. Ei ole kerge ujuda vastuvoolu ning teatada, et meie eesmärk on teha kõigi aegade parim käive, jätkata hoogsalt samas mahus investeerimist ja majanduslangus meid ei puuduta. Ning selline teade oleks ka puhas lollus, realiteetide eitamine ning lõppeks firma hävinguga. Ent siiski on kiiksu ja julgust vaja just majanduslanguse tõttu – et teha firmas olulisi muutusi.

Viljarile aga hoian pöialt. Ja ootan huviga uut kiiksu 🙂

Jaga:

Veel lugemist