Telekavaatajad ja raamatulugejad. Sellise tingliku jaotuse pakkus poolhuumoriga paar päeva tagasi inimeste jaoks välja hea kolleeg. See on üks võimalik vaade inimesele selle järgi, kui palju või vähe on ta nõus õppima. Kui palju või vähe on ta nõus endale uusi asju n.ö ligi laskma.
Muuseas, teine võimalus jaotada inimesi on jagada nad kahte gruppi – need, kellele meeldib inimesi jaotada ja need, kellele ei meeldi 🙂 Ja siis on veel väga palju võimalusi inimesi oma sahtlitesse panna. Päris täpne ja õige pole neist vast ükski – inimene on sedavõrd keeruline ja kompleksne tegelane, tundub mulle, et päris täpset pilti temast ei anna ükski psühholoogiline test või lahterdus.
Aga inimeste jaotamisel õppimisvõime nurga alt on olemas oma põhjendet iva. Vaatasin mõned kuud tagasi ühe USA geeniuurija Bruce Liptoni ettekannet, kes väidab, et meie taju ja keskkond (mida me muidugi oma tajuga loome) mõjutavad meie geene väga suures ulatuses. Mis on sellel tegemist ja seost õppimisega? Väga palju ja otseselt.
Lipton ütleb, et inimesed ja nende käitumine on üsna sarnane sellele, nagu käitub ja reageerib rakk. Teiste sõnadega, inimene ongi üks suur rakkude kogum, mis käitub ka vastavalt. Rakul on kaks põhiolekut: suletud ja avatud. Ning õppimine toimub ainult avatud olekus. Mida siis tähendab suletud või avatud olek?
Suletud olekus on inimene sisuliselt kaitsepositsioonil, ta tegeleb peamiselt sellega, et teha otsus, nagu psühholoogid ütlevad, fight or flight. Ehk inimene kaalub (reeglina mitteteadlikult), kas hakata kätega vehkima ja võitlema või joosta minema. See toimub meiega iga päev: kui keegi ähvardab meilt võtta töö, koondada, paneb kahtluse alla meie kompetentsust (juhtide põhiprobleem) vms. Siis hakkab meie peades automaatselt tegutsema Amygdala (eesti keeles mandelkeha) nimeline tegelane, kes vastavaid ensüüme eritades vaeb: kas kakelda või ära joosta.
Ja seos õppimisega? Lipton väidab, et inimese mõistuse intelligentsus ja õppimisvõvõime on üle poole ulatuses mõjutatud teda ümbritsevad keskkonnast ja sellest, kas inimene viibib peamiselt suletud või avatud positsioonis. Kusjuures valik, kummas olekus olla on paljuski inimese enda teha, sest pole vast enam kuigivõrd uudis see, et inimene ise loob end ümbritseva keskkonna. Sa näed, mida tahad näha ja saad täpselt selle, mida tellid!
Paar toredat asja veel. Kui inimene on kaitsepositsioonis, siis avaldusb see väga otseselt meie füsioloogias. Nimelt hakkab veri liikuma varasemaga võrreldes proportsionaalselt enam liikmetesse (et saaks kiiresti minema joosta või tugevalt kellelegi virutada :-)) ning vähem otsmikuajusse, kus asub peamiselt see, mida kutsume mõistuseks. Seega, lihtne asi, kui karjud, kakled, ära jooksed või teed neid asju kasvõi ülekantud mõttes, näiteks verbaalselt, siis sel hetkel ei kasuta sa olukorra lahendamiseks oma intelligentsi. Ning kui oled sellises olekus pidevalt ja kaua, siis on mõju sinu isiksusele üsna kindel. Muuseas, pidev suletud olekus olemine, näiteks pikaajalise stressi tulemusel, vähendab ka immuunsüsteemi tugevust. Haigus hakkab ikka peast, öeldakse.
Seega, kui tahta midagi õppida, siis tuleb sel lasta endale külge tulla. Olla avatud, nagu soovitavad moodsad juhtimise ja muud teoreetikud. Reeglina täpsemalt selgitamata, mida see tähendab. Avatud olemine on selgelt hoiaku võtmine, et ma ei ole täiuslik, maailm pole täiuslik ning alati on midagi õppida. Ning mõnikord lähevad asjad maailmas untsu, midagi pole teha. Ja alati ei pea olema ka “naabrist parem”. Ning päris kõik inimesed ei taha võtta sinu töökohta ära, sulle jalga taha panna ning sinu rahaga minema joosta. Usaldus. Enesekindlus. Teiste kuulamine. Jne. Jne.
Kuidas aga konkreetselt algust teha? Telekas vs raamat. Vähem ahastavaid Mehhiko Mariasid, vähem vaagida seda, kas olla Kodus või Võõrsil ning vähem taburetiga pähe virutavaid Arnoldeid ja Van Dammesid. Ja rohkem raamatuid. Alustuseks 🙂
