On üks asi. Asi, millele saab taandada kaunis palju sellest, miks ja mida me teeme. Mulle tundub, et üks inimeste tugevamaid käivitajaid ja, isegi täpsem oleks öelda, pidurdajaid, on häbitunne. Hommikul, rongis, kuskil Nõmme kandis, hakkasid mõtted veerema suunas, et mille eest ja pärast me häbi võime tunda. Noh, rongis näiteks.
Esimene asi on muidugi välimus, riided. Siis olemus – paistan ma ikka piisavalt ontlik välja, ega mind mingiks kohmardiks ei peeta? Siis, et ma ikka kedagi oma otsa vaatamisega või muud moodi suhtlemisega ei tüütaks, pärast jään veel piinlikku olukorda. Ja nii edasi. Järvele jõudes jõudsin aga n.ö ultimate või metahäbini – põhimõtteliselt võib tunda häbi ja olla piinlik juba seetõttu, et tunned millegi pärast, välimuse vms, häbi. Häbi häbi pärast. Ja siis ongi Häbil suuremad silmad kui Hirmul.
Miks häbiteema just hetkel nii oluline tundub? Sest see on otseselt seotud sellega, mis iga päev meie ümber, eelkõige majanduse ja äri vallas, toimub. Turumajandusel on terve rida igatsorti kriteeriume ja tunnuseid – alates “nähtamatust käest” kuni nõudluse-pakkumise jt suheteni.
Minu jaoks tähendab turumajandus aga eelkõige võimalust. Võimalust teha, eksida, õppida, teha uuesti. See tähendab seda, et edukas on see, kes teeb, katsetab, üritab. Pidevalt. Häbitunne on aga võib-olla isegi üks peamisi pidureid, mis meid seejuures tagasi hoiab. Kui ma ebaõnnestun (ja millalgi ebaõnnestuvad kõik), siis kas ma suudan välja kannatada teiste hinnangulised pilgud? Seejuures polegi oluline, kas need pilgud ka päriselt mind puurivad, oluline on see, et ma ise tunnen, et puurivad.
Sedasi siis, pole häbi tunnistada – rongisõit võib olla päris kasulik. Pealegi: “rongisõit on ajavõit”, tean seda juba lapsepõlvest 🙂
