Tänases Postimehes tunnistab kaitseminister Jaak Aaviksoo, et on “keeruline juht”. Enda juhtimisstiili kohta on ta juba varem kuskil öelnud, et see on “reljeefne”!? Tõenäoliselt hakkakse tema puhul koheselt rääkima autoritaarsest juhist, karmi käega ülemusest jne. Ja veelgi tõenäolisemalt seda ka juba tehakse.
Mulle Aaviksoo meeldib. Just seepärast, et ta on “reljeefne” juht. Juba seetõttu meeldib, et ta ei lase ennast paigutada ühte juhtide “sahtlisse”, vaid on toonud käibesse suisa uue sõna juhtimisstiili iseloomustamiseks. Aga ise kui see reljeefne tähendab autoritaarsust, karmi kätt, siis see meeldib ikkagi.
Iga juhtimistiil on mingis olukorras mõistlik. Ja isegi ainuvõimalik, kui tahta päriselt muutusi läbi viia. Ministeeriumid kipuvad olema erakordselt tugevate rituaalide ja traditsioonidega organisatsioonid, mille töökultuuri muutmine kõlab nagu “mission impossible”. Ja päriselt seal muutuse tekitamine nõuabki sageli karmi kätt ja konkreetsust. Kui inimestel puudub konsensus eesmärgi suhtes (mis on ministeeriumite eesmärgid???) ja konsensus ka sellest, kuidas eesmärgini minna, kuidas asju tehakse (konsensus ministeeriumites on pigem selles, et teha tuleb suurte kooskõlastusringide, käenduste, komisjonidega, mis on kohutavalt aja ja rahamahukas), siis ainuke võimalus päriselt muutust tekitada, bürokraatiast läbi murda, on jõu kasutamine. Käsk, sund ja autoritaarsus.
Seepärast mulle ka Aaviksoo meeldib. Nagu ka siseminister Jüri Pihl. Tulemus? Asjad on hakanud liikuma. Lõpuks.
