Mina ikka imestan. Jätkuvalt. Juba aastaid. Kuidas mõned täiskasvanud inimesed – ja mul on päriselt konkreetsed näod silme ees -, kes kodus saavad enda ja oma pere elude korraldamisega suurepäraselt hakkama, muutuvad töökoha uksest sisse astudes piltlikult öeldes abituteks lasteks.

Vabandused. “Ma ei saa seda teha, sest…”. Õigustused. “Küll ma teeksin, kui…”. Kurtmised. “Ma nii tahan teha, aga…” Ja nii edasi. Neid lauseid on kuulda sõltumata ütleja ametipositsioonist, soost, vanusest, ka kogemusest.

Eelmise sajandi 60ndate keskel tegi Martin Seligman (keda täna tuntakse rohkem nn positiivse psühholoogia vaimse isana) koos kaaslastega katseid koertega. Ning avastas poolkogemata nähtuse, mida tuntakse õpitud abituse nime all. Ta viis koertega läbi kuulsa Pavlovi katsega sarnase eksperimendi, kõlistades kellukest ja andes koerale samaaegselt nõrga elektrilöögi. Ja mõne aja pärast reageerisid koerad ainuüksi kellukesele viisil, nagu oleks saanud elektrilöögi. Siiani oli tulemus prognoositav.

Ootamatu avastus

Siis aga pani Seligman koerad kasti, mille põrand oli jagatud pooleks madala seinaga. Ning ühel pool seina oli põrand elektrifitseeritud ehk sealt sai koer nõrkasid elektrilööke. Ent teisel pool oli põrand nagu põrand ikka, ei mingeid elektri ega muid lööke. Seligman avastas aga üllatusega, et elektrifitseeritud poolele pandud koerad keeldusid teisele poole minemast ja talusid alistunult elektrilööke. Ehkki neil oli võimalus neid vältida. Nad olid eksperimendi esimese osa tulemusel otsekui “jõudnud arusaamisele”, et ükskõik mida nad ka teevad, neil ei õnnestu elektrilööki ära hoida. Nad alistusid. Nii tekkis mõiste “õpitud abitus”.

Kui kontroll elu üle asub väljaspool inimest

Muidugi avastati üsna kiiresti, et õpitud abitus pole omane nähtus ainult loomadel, vaid ka inimestel. Sisuliselt tähendab see olukorda, kus inimene on kas teadlikult või teadvustamatult jõudnud arusaamisele, et ta ei kontrolli tulemust, ta ei oma kontrolli tema elus juhtuvate asjade üle. Ning ta annab alla. “Ehh, las minna, mis nüüd mina – väike mutrike – siin ikka teha saan…”

Samad nähtused ka juhtidel

See on see nähtus, mida juhid sagedasti kirjeldavad kui initsiatiivikuse, otsustamise- ja vastutusjulguse puudumist. Nad ei paku ideid, nad ei taha võtta vastutust, probleemide tekkides vajuvad neil käed rüppe, räägivad juhid. Muuseas, õigluse huvides lisan, et tegelikult on täpselt samad nähtused täheldatavad ka juhtidel. Õpitud abitus väjendub seal ehk veidi peenemalt, näiteks vähetähtsate asendustegevuste või otsustamise edasilükkamiste näol, ent nähtuse sisu on sama. Tunne, et ma ei kontrolli oma elu, oma valikuid ja otsuseid ning selle tagajäjel ma ka ei panusta, ei võta vastutust, ei tee otsuseid. “Me ei saa seda teha, sest…” fraas on vast tuttav kõigile, kes on vähemalt ühel uute ideede koosolekul viibinud.

Miks õpitud abitus tekib?

Pea iga kord kui keegi räägib, kuidas “nemad seal” ikka ei ole initsiatiivikad, ei võta vastutust, ei taha uute asjadega kaasa minna jne, taban end küsimast – mõnikord valjusti, mõnikord endamisi: huvitav, miks see nii on? Miks on nii, et mida kirevama kostüümi ja valjema hääle ning rohkem “mina” vormi kasutava juhiga on tegemist, seda suurem tundub olevat probleem inimeste õpitud abitusega. Ja mõtlen ka veel, et ehk on probleem mitte inimestes, vaid hoopis selles, mis inimestega on tehtud. Sest usun, et inimesed tahavad vastutada, tahavad omada kontrolli oma elu ja töö üle. Ent nad pole mõnikord harjunud seda tegema. Sest neilt on vastutus ja otsustamisõigus lihtsalt ära võetud. Ja kui vastutust ära võtta saab kulbiga, siis tagasi võtame me seda väikeste teelusikate kaupa.