No talle on looduse poolt ikka kõvasti antud! Olen kuulnud seda ütlemas mitmeid treenereid (kahjuks mitte alati minu kohta :-)) ja mis seal salata, ka ise nii mõelnud. Mõnele on antud jooksugeen, mõnele juhigeen ja mõnele koka geen.
Olen jätkuvalt tänapäeva ühe tuntuima ja tunnustatuima andekuse eksperdi Anders Ericssoni raamatu “Peak” lummuses. Miks? Sest see tundub olevat üks tugevamaid müüdimurdjad, mida olen lugenud.
Uskumus sügaval meie peades
Ericsson tunnistab – jah, uskumus, et mõni on ju ikka andekam kui teine, mõni peab vähem tööd tegema, mõnel tuleb tulemus kergemalt, mõnel on lihtsam erakordseid asju ära teha, on erakordselt sügavale meie peadesse juurdunud. Ja teisalt ütleb Ericsson: iga kord kui näen või kuulen mõne inimese erakordsetest võimetest, erakordsetest saavutustest, küsin kaks küsimust: Milles täpselt selle inimese võimekus seisneb? Ja teiseks, mis tegevused, milline treening tegi selle võimekuse avaldumise võimalikuks? Ning Ericsson ütleb: “Ma ei ole veel kunagi leidnud võimekust, mida poleks olnud võimalik seletada nende kahe küsimuse abil”. Ehk lihtsamalt, alati on erakordse saavutuse taga olnud tõsine, pikaajaline, tähnduslik treening (mis see on, loe siit). Taustateadmiseks, Ericsson on uurinud andekust ja erakordseid asju tegevate inimeste tegemisi üle 30 aasta. Väite juurde mõned näited.
Paganini palad ühel viiuli keelel
Niccolo Paganinit peetakse oma aja, mõnede arvates ka kõigi aegade võimeikamaks viiuldajaks. 18sajandi lõpus 19sajandis esimeses pooles elanud Paganini jõudis anda palju kontserte, kirjutada hulga meistriteoseid ning tuua viiulimängu mitmeid uusi tehnikaid. Muuseas, kui mina olin laps, siis, mäletan juttu, kuidas Paganinil oli tegelikult nn viiulikäel kuus sõrme.
Ent kõige kuulsam Paganini lugudest on see, kuidas ta andis kontserte viiuli ühel keelel – asi, millega vaid temasugune geenius saab hakkama. Ja see olevat juhtunud nii. Keset kontserdi kulminatsiooni, kui publik sõudis imeliste helide saatel kuskil taevapiiril, katkes ootamatult viiulil üks keel. Ent Paganini mängis edasi ja muusika kõlas sama sulnilt kui enne. Siis katkes, ootamatult, teine keel. Ent virtuoos ei lasknud ennast sellest häirida, publik ahhetas ja mäng jätkus. Ja siis läks, plinn, kolmas keel. Ja Paganini tegi midagi, mida ainult temasugune looduse poolt ülekullatud geenius saab teha – lõpetas loo ühe keelel mängides. Imeliste helide ja mürisevate ovatsioonide saatel. Fantastiline! Geniaaalne! Legend oli sündinud.
Paganini geniaalsuse allikad
Ericsson uuris Paganini müüti ja leidis tema ühel-keelel-mängimise geniaalsuse allikad. Mängides toonases Napoleoni õukonnas – kes sageli viibis Luccas, toredas Itaalia linnas Firenze lähedal, hakkas talle andunud kuulajate seas silma üks daam. Ning mõistagi ei jätnud Paganini poognakeerutused ka daami südant külmaks. Nii otsustas Paganini luua heliteose, kus kasutatakse viiulil ainult kõige kõrgemat keelt (justkui naise roll) ning madalamat keelt (mehe roll). Nii ta tegigi ja publikule meeldis see pala kohutavalt.
Pärast kontserti sai ta õukonna (ühelt teiselt) daamilt aga erakordse palve – kas ta võiks luua ja mängida pala ainult ühel keelel (madalamal G keelel), sest see kõrgem keel teeb daami kuidagi närviliseks. Paganini nõustus ja nimetas järgnenud loo “Napoleoniks”, kuna keisri sünnipäev oli lähedal. Publikule meeldis hirmsasti ka see lugu ning Paganini, kes muuhulgas oli ka teada-tuntud showmees, hakkaski kasutama oma kontsertidel palasid – kus keeled “ootamatult” katkesid ning viiulivirtuoos siis osavalt sellest hoolimata imelisi helisid viiulist välja võlus. Kahtlemata oli Paganini suur meister ja see, mida ta viiuliga tegi, polnud teinud keegi enne teda. Ent tema esituse taga polnud mustkunst või viiuldaja geen, see oli pika ja tähendusliku harjutamise tulemus.
Geeniuse etalon
Kes on esimene, kes sul pähe tuleb, kui räägitakse väidetavatest geeniustest? On suur tõenäosus, et esimese kolme nime seas – ehk isegi esimesena – tuleb huulile Mozart. Erakordne helilooja, kes hoolimata lühikeseks jäänud elust suutis juba varajases nooruses luua surematuid heliteoseid ja neid ka esitada oma aja kohta erakordsel moel. Juba kuue aastaselt reisis Mozart ringi mööda toonaseid Euroopa õukondi ja esitas koos vanema õe ja isaga lummavaid kontserte. Muidugi, kontsertide tõmbenumber oli noor Wolfgang, kes jalgu pingil kõigutades ja näppude vaevalt klahvideni ulatudes mängis nagu… geenius. Sellist imelast polnud varem nähtud.
Kuidas Mozart geeniuseks sai
Seega, tema oskustest ja võimekuses pole kahtlust. Nüüd siis Ericssoni teine küsimus: kuidas ta treenis ja kas see võib seletada tema erakordsust? Tõepoolest, Mozart mängis oma ea kohta erakordselt hästi klahvpille ja viiulit. Just selle aja kontekstis. Tänapäeval pole muidugi 6-aastased viiuli ja klaverimängijad enam haruldus, youtube’s ringi vaadates leiab ka nelja aastaseid mängimas moel, mis ületab tasemelt suure osa täiskasvanute oma. Tänapäeval ei kipu me aga kohe neid väikeseid põnne imelasteks pidama – see on reeglina ikkagi harjutamise tulemus.
Mozartil oli tänapäeval kasutusel olevate treeningmeetodite asemel aga isa, kes oli pühendunud oma lastest muusikaliste “imelaste” kasvatamisele. Leopold Mozart oli kirjutanud raamatu muusika õpetamisest lastele ja katsetanud oma teese oma tütre, Wolfgangi ões Maria Anna peal. Ja ta oli ka üks esimestest, kes jutlustas muusikalise hariduse vajalikkusest võimalikult varajases eas. Tõenäoliselt alustas Wolfgang oma muusikuteed juba enne nelja aastaseks saamist – ja see tee tähendas regulaarset harjutamist. Sellega on ka seletatav tema tähelepanuväärne võimekus instrumente mängides.
Geeniuse teosed…polnudki geeniuse teosed
Ning siis tema teine tahk muusikuna ehk helilooja elu. Mitmete biograafiate järgi kirjutas ta oma esimese heliteose kuue aastaselt ja esimese sümfoonia 8-aastaselt. Seega, mida ta täpselt siis tegi, millist talenti see nõudis?
Ericsson väidab järgmist. Esiteks, tänapäeva muusikute treenimine on veidi teistsugune kui seda tegi Wolfgangi isa. Kui tänapäeval keskendutakse laste puhul peamiselt ühele instrumendile, siis Wolfgang harjutas paljusid pille. Lisaks harjutas isa Leopold teadlikult Wolfgangiga muusika kuulamist, analüüsis helisid ja harjutas ka lugude kirjutamist. See oli kõik treeningu osa.
Teiseks. Wolfgangi helilooja võimed varajases eas on pehmelt öeldes liialdatud, väidab Ericsson. Tema esimeste loodud tükkide taga on tugevasti isa Leopoldi käekirja. Leopold küll ise olevat väitnud, et ta lihtsalt korrastas poja teoseid, ent on praktiliselt võimatu väita, kui suur roll oli pojal ja kui suur isal valminud teose loomisel. Muuseas, Leopold oli ka ise helilooja, küll kaugeltki mitte nii tunnustatud kui ta oleks tahtnud. Isa “suunav käsi” tundub veelgi tõenäolisem, kui muusikaajaloolased avastasid, et Wolfgangi klaverikontserdid, mille ta väidevalt oli loonud 11-aastaselt, on tegelikult täis pikitud sonaate, mis on teiste poolt kirjutatud. Tõenäoliselt on need need tükid, mida isa lasi Wolfgangil harjutada, et ta tunneks end klaverikontsertidel mugavamalt ning mis seeläbi leidsid ka tee Mozarti teostesse, nendivad ajaloolased.
Seega esimese teose, mille kohta võib öelda üsna suure kindlusega, et see on Wolfgangi enda kirjutatud, lõi ta 15-16aastaselt, pärast üle kümne aastast harjutamist oma isa käe all. Seega puudub kindel ja usutav tõend, et ta kirjutas päris oma teoseid enne teismelise iga ning teisalt on tublisti põhjuseid uskuda, et ta seda ei teinud. Kaheldamatult oli Mozart erakordne muusik ja helilooja. Ent imelaps ja geenius, kelle võimekust pole võimalik seletada muu kui looduse ja geenide ja jumalast antud andega? Enam kui kaheldav.
Aga inimesed, kellel pole ühtegi erilist annet?
Nende kahe ja paljude teiste geeniuste lugude kõrval jääb n.ö lihtinimest alati vaevama uskumus: no jah, aga on olemas ju terve hulk, et mitte öelda enamik, inimesi, kellel tegelikult pole mingit erilist annet. Kes on tavalised, igapäevast tööd tegevad tublid pereisad ja pereemad. Ja täitsa tavalised, tublid lapsed. Keda pole aga õnnistatud ühegi talendi, andekuse sähvatusega.
Ericsson ütleb, et üldistust on raske teha, kuna põhjused, miks konkreetne inimene pole erakordust silmas pidades silma paistnud, võivad olla üsna erinevad. Kas siis ebapiisav pingutus, kehvad õpetajad, takistav keskkond vms. Seda on raske öelda, ent Ericsson pakub mõtteaineks ühe konkreetsema “talendi” nähtuse. See on laulmine, mis vägagi hästi iseloomustab inimeste võimekuse avaldumist.
Kas elevant ikka on kõrva peale astunud?
Umbes iga kuues ameeriklane (kardan, et Eestis võib see number isegi suurem olla) usub, et ta ei oska laulda. Ta ei pea viisi ning kui suu kasvõi sünnipäevadel “Palju õnne” lauldes lahti teeb, siis teised hakkavad silmadega otsima ust, kust välja joosta. Ja sinna pole midagi teha, ei aita siin ussi ega püssirohi, kui elevant on kõrvale astunud, siis on, eksole.
Küsimus ei ole selles, nagu nad ei tahaks laulda. Tahaks ikka, kasvõi oma lastele unelaulu või sünnipäevalaulu või, ambitsioonikamad unistavad ka karaokelaval südantlõhestavate ballaadide laulmisest. Ericsson väidab, et sageli on probleem aga hoopis selles, et keegi on kunagi inimesele öelnud, mõista andnud, et ta ei oska laulda. Ja inimene on piltlikult öeldes alla andnud – ju ma siis ei oska, ju mul pole seda va muusikalist kuulmist. Tavaliselt on ütlejaks olnud keegi autoriteet – kas lapsevanem (Kujuta ette isa või ema ütlemas: “Kallis, ära laula, sa ei oska laulda!” – õudne, kas pole!), õpetaja (nojah, see kogemus on mul endal :-)), vanem vend või õde või sõber. Ja seda ütlemise hetke tavaliselt inimesed mäletavad.
Peamine takistus on vähene harjutamine
Tõsi, tegelikult on muusikaline kurtus kui nähtus täitsa olemas. See on see, kui inimene ei suuda eristada noote, ükskõik kui palju ta ka harjutab. Ent see on absoluutselt erakordne nähtus. Sedavõrd erakordne ja harv, et kui selline inimene USAs leiti, siis kirjutati temast suures teadusajakirjas artikkel. Teisisõnu – suurel enamikul meist pole olamas takistusi laulmiseks. Ning selleks, et laulda, tuleb lahti saada uskumusest, et ma ei saa/oska/pole võimeline laulma. Pole olemas tõendeid selle kohta, et suur osa inimestest on sündinud puuduva laulmise võimekusega. Nigeerias on hõim, kus kõik, eranditult kõik peavad laulma ja nad laulavad ka. Meie kultuuris on peamine takistus aga vähene harjutamine – mis omakorda tuleneb jälle uskumusest, et mul pole seda va muusikalise kuulmise-laulmise geeni.
Valik enda kätes
Asenda sõna “laulmine” mistahes muu tegevusega, mille lätted tunduvad olevat tugevalt geneetilist laadi. Matemaatikast programmeerimise, kokkamise, juhtimise, klaverimänguni. Tean inimest, kes kuni hiliste 30ndateni uskus, et ta ei oska joonistada. Kuna nii oli talle kinnitanud õpetaja algklassides. (Muuseas, u 25% inimestest pidavat olema absoluutset veendunud ja kindel, et nad ei oska joonistada, neil pole joonistamise annet). Tean inimesi, kellest ei saanud olümpiale minejat, kuna “tal polnud looduse poolt nii palju antud”. Ja nii edasi. Me kõik teame neid. Ja võib-olla ka ise oleme need. Ericsson ütleb, et pea ainsad kaalukad takistused erakordsete tulemuste saavutamisel on meie pikkus ja kehamass (nt raske kondiga või mitte). Ent ülejäänu osas – valik on inimese enda (ja mõnikord ehk veidi ka vanemate) kätes.
