Kas teadsid, et võttes ette muutuse on sul suurem tõenäosus ebaõnnestuda kui õnnestuda?

Erinevate uuringute järgi ebaõnnestub, ei saavuta soovitud ja oodatud tulemust, 60-70% organisatsiooni sisestest muutustest. Või siis: kas sa uusaasta lubadusi oled andnud? Küsin seda inimeste käest koolitustel-coachingutel ning vähe on neid, kes julgevad seda avalikult tunnistada. Tuleb välja, et sellisel “tagasihoidlikkusel” on ka põhjus – uuringu järgi umbes pooled inimesed annavad uusaastalubadusi… ja nendest vaid 5-10% suudab lubadused ka teoks teha. Seega enamiku jaoks pole uusaastalubaduste andmine just esimene asi, mille puhul saab endale õlale patsutada.

Muutuse vältimatus

Hoolimata nendest numbritest – või hoopis just seetõttu – saame lugeda hulka artikleid ja teha koolitusi stiilis “5 nippi lubaduste täitmiseks” või “Muutuse juhtimise ABC”. Ent statistika püsib muutumatu, jätkuvalt on meil suurem tõenäosus ebaõnnestuda, olgu see muudatus organisatsiooni või enda elus. Miks? Võib-olla on põhjus selles, et enne hea plaani, korraliku ettevalmistuse ja muu taolise “talupoja mõistusega” tuletatavate asjade tegemist pole me suutnud hoomata kahte asja: esiteks, teada, tajuda ja omaks võtta seda, et teadmise ja tegemise vahel on kuristik. See, et me teame, miks ja kuidas, ei tähenda veel kaugeltki seda, et me teeme. Ja teiseks, veidi ka eelmise punktiga seotult, suurel osal juhtudest, kui oleme ebaõnnestunud muutuse tegemisel, ei suuda me tekitada endas ja teistes tunnet, et muutus on vajalik ja vältimatu ja seda kõike nüüd ja kohe. Kordan, nüüd ja kohe.

Hoiakud ei pruugi tähendada käitumist

Eelmise sajandi 60ndatel üritati leida tõhusaid meetodeid, kuidas tuua inimesi vaktsineerima kramptõve ehk teetanuse vastu. Nii tehti USAs ühes ülikoolis eksperiment. Inimestele jagati kahte sorti üleskutseid. Ühtedel oli kirjas, mis haigus on kramptõbi ja et selle vastu peaks ning saab vaktsineerida. Teises oli kirjas samuti kramptõvest kraad kangema tekstiga ja lisatud oli ka pilte (ja need pole toredad, kui soovid selles veenduda, googelda). Siis uuriti inimeste hoiakuid – muidugi selgus, et ligi 10 korda suurema tõenäosusega ütlesid teise lehekese saanud inimesed, et “peaks kindlasti minema vaktsineerima”. Ent siis uuriti ka, kui palju inimesi päriselt läks. Ja väga vahet polnud – mõlemast grupist läks üsna marginaalne osa inimesi. Hoiakud olid muutunud, käitumine mitte.

Suitsetavad arstid ja pool kilo jäätist

Sarnaseid nähtuseid näeme igapäevaelus tõepoolest iga päev. Teame, aga ei tee. Suitsetavad ja ülekaalulised arstid – kas nad siis ei tea, et see on kahjulik tervisele? Või siis nõmeda ülemuse või terviskahjustava (või mõlema) töö pärast pikaajaline kannatamine. No tean mina ja ilmselt teab enamik meist, et sellisel moel vaimset tervist kahjustav töö lihtsalt ja konkreetselt lühendab elupäevi, halvemal juhul aastate võrra. Fakt. Või siis, näide veidi süütumast otsast, üle päeva õhtuti poole kilo jäätise sisse vohmimine – olles samas lubanud alla võtta. Kahtlen väga, et sööja ei tea, ei aima, millise jälje sellises tempos sellise koguse jäätise söömine tema kehale jätab.

Viimase piirini viidud inimesed

Mul on hea tuttav, kes teeb sisuliselt minuga üsna sarnast tööd. Ehk aitab inimestel teha muutusi oma elus. Mõni aasta tagasi rääkisime üksteisele, mida ja kuidas teeme. Ning tema meetod tundus ehmatavalt tõhus, just selle “nüüd ja kohe” tunde kontekstis. Selgitan. Tema n.ö töö – mida ta teeb vabatahtlikuna – on ühe koguduse juures. Ja teemad, millega tal tuleb kokku puutuda, on muuhulgas alkoholism, koduvägivald, kiirlaenude võlad, vaesus. Sõnaga, pahed ja sõltuvused ja vägivald, mis on viinud inimesed nii füüsiliselt kui vaimselt viimase piiri peale.

Palju sul elada on jäänud?

Minu hea tuttava vestlus algab sageli küsimusega stiilis: “Mis sa arvad, kui palju sul elada on jäänud?” Oh välk ja pauk, niimoodi kohe tulistadki otse silmade vahele, mäletan end endamisi mõtlevat. Võiks ju arvata, et kui oled toetav ja hooliv, siis pole see just parim avang. Ent teisalt – võib-olla just seepärast see ongi paljudel juhtudel ja selliste teemade puhul parim avaküsimus. Surma läheduse tunnetamine on erakordselt tugev tähenduse tekitaja. (Kui sa ei usu, proovi korraks vastata: mis sa arvad, kuipalju sul elada on jäänud?) Ja tähendus on teaduspärast üks tugevamaid motivatsioonitegureid ehk põhjusi, miks me midagi teeme.

Valiku saab teha ainult inimene ise

Ja veel – sellise küsimuse puhul on ka selge, kes vastutab. Lihtsamalt – see on inimese enda otsus ja valik ja vastutus, mida ta oma ülejäänud eluga peale hakkab. Küsimus ei ole ju sageli selles, et inimesed ei tea, mida peale hakkata. Küsimus on esimese hooga selles, et nad ei tee valikut, ei tee otsust, ei võta vastutust oma elu eest. Nii laiatabki mu tuttav oma küsimusega neile otse kümnesse – suunates neid siin ja praegu valima: kui sa nüüd ja kohe midagi ette ei võta, siis… Ning mõned teevad otsuse ja tulevad jamast välja. Ja mõned ei tule ka. Ka see on valiku tegemine.

Enamikul meist meie igapäevastes eludes ehk sellise eksistentsiaalse kaaluga teemasid pidevalt laual ei ole. Vähemasti loodan seda. Meie muutuste teemad on pigem stiilis “kuidas saada veelgi paremaks”. Kui me seda ei saa, siis ära ei sure. Pigem me vast ei ela lihtsalt nii täisväärtuslikku elu kui võiks. Ja loodetavasti on juba see paljude jaoks piisavalt hea põhjus, miks muutusi – olgu need isiklikud või tööalased – ette võtta.

Kaalul on midagi enamat

Kuidas aga siis tekitada endas tunnet, et ma pean selle ära tegema, sellega alustama nüüd ja praegu, mitte enimlevinud muutuste alustamise ajal ehk homme? Näiteks võib alustada ühest väikesest muutusest mõtteviisis. Ehk küsimusest, mis on kaalul? Kui ma jätan täna trenni minemata (enimlevinud uusaastalubadus on trennis käimine), siis tegelikult pole lihtsalt kaalukaussides: lähen trenni – ei lähe trenni. Kaalul on: lähen trenni versus “ma ei ole heas füüsilises ja vaimses vormis”. Kui ma olen lubanud võtta alla 5 kilo, siis suurepärast ema küpsetatud koogitükki nähes ei ole valik: ei söö – söön. Vaid hoopis: ei söö – “tunnen end jätkuvalt suure ja paksuna”. Kui ma praegu pensionimakseid ei tee, siis pole kaalul: alustan kogumist – ei alusta kogumist. Kaalul on: alustan kogumist vs laste kaelal elamine ja rahatu konutamine vanaduspõlves. Sõnaga, kaalul ei ole mitte lihtsalt teen – ei tee, vaid midagi oluliselt enamat. Valikute tegemine nende kahe vahel on pidev protsess. Ja iga kord on see “nüüd ja praegu ja kohe”.